Hüüdja hääl kõrbes

Reformierakonna jätkuv vaimu-kasv

2009-04-27T12:24:00.002+03:00

Alustan lihtsast faktist: vaatasin oma sooja-arveid ja leidsin järgmised numbrid – eelmise aasta märts – 447 EEK, november – 639 ja detsember – 819. Tegemist on kahetoalise korteriga Mustamäel. Miks hind tõusis? Sellepärast, et Eesti suhtes monopoolne gaasi lõpptarnija – Vene Gazprom, ettevõte, mis kuulub riigile, mida kontrollib Keskerakonna sõsarpartei – Jedinaja Rossija on muutumas ahnemaks ja Eesti suhtes pahatahtlikumaks. Muide - just selle poliitilise seose pärast ongi mul kuidagi raske uskuda näiteks Maarika Tuusi või Vilja Savisaare kõrgetes toonides etendatavaid karjatusi murest lihtsa ja vaese inimese pärast… kui seda muret ikka oleks, siis kokkumängu Venemaaga toasooja hindades ei tohiks ikkagi olla… Siit aga nüüd siis meist – Reformierakonnast.

Reformierakonna vaimseks aluseks on liberaalne demokraatia – ideoloogia, mis on oma tänasel kujul ca 160 aastat vana. Kuna meie jutlustame väga väheseid ja lihtsaid asju, siis pole meie ja aatekaaslaste vaated selle aja jooksul suurt muutunud. Väidame, et inimene on vaba otsustama selle üle, mida ta tahab selle määrani, kui ta ei ahista teist inimest tahtmast seda, mida too tahab. Ja teiseks: saamaks ostja jaoks parimaid kaupu parima hinnaga tuleb alal hoida turu-suhteid, mis panevad tootjad võistlema võimalikult parema teenuse pakkumise nimel.

On kuulda olnud jutte ja tehtud isegi nn. prügikasti-kampaaniat selle kohta, et liberaalne ideoloogia (s.t. Reformierakonna vaim!) oleks nagu vananenud… Vastupidi! Kui seni oli liberalism Eestis paljuski ikkagi teooria, mida oli tuhandeid kordi kinnitanud välismaa- ja ajaloo kogemus, siis nüüd oleks aeg sektandliku usu-koosoleku kombel hõisata: halleluuja! Liberalism, sa oled oma võimu ka meie maal nõdrausulistele kinnitanud! Paremat näidet, kui Eesti kinnisvara-äri hukkaminek, on võimatu leida. Maju ehitati palju, kuhu juhtus ja kuidas juhtus. Majade hinnad olid hullumeelsed. Arenguplaanid olid tehtud inimeste hulgale, mis on suurem Eesti elanikkonnast. Kvaliteet oli… olematu! Ja turg reageeris! Reageeris täpselt nii nagu pidigi! Ja nüüd on, issanda abiga, kõik korras! Majakarpe enam juurde ei klopsita ja ehitusmehed on vabad hakkama tegelema muude, tegelikult vajalike asjadega.

Ehitusfirmad püüdsid turgu ära petta omavaheliste kokkulepetega – noh, et kuipalju me koos ehitamise eest raha küsime ja kuidas me üheskoos tarbijat nöörime. Tubli mõte. Aga tulemus oli see, et vabaturg murdis ikkagi läbi – ehitajate ja kinnisvara-rahva krahh tuli paar aastat hiljem, aga hea uudis oli ka see, et põhja läksid nad omavaheliste lepete abil ka kõik enam-vähem korraga. Kes võitis? Tarbija. Kinnisvarade hinnad on rohust madalamad. Kes endiselt ehitab, ehitab mõistusega. Muide: inimeste säästud täna ei kahane, väidavad vähemalt kahe panga juhid… küllap siis, kui usaldus kinnisvara vastu tagasi tuleb, leidub ka raha selle soetamiseks tänase hinnaga!

Niisiis: turg toimib ja seda – enamuse inimeste jaoks. Teine probleem – mis tarbimisest me räägime, kui inimesed kaotavad töö (sageli endast täiesti mitteolenevatel asjaoludel) ja teenistuse. Mis tootmisest me räägime, kui Eesti ettevõtted (enamuses 4-7 töötajaga) pigistatakse kinni sotsiaalmaksudega (ja et Eesti ettevõtlus kogemata ellu ei jääks, jutustavad opositsiooni-prouad meile seda, kuidas peaks makse tõstma ja kuidas tuleks kasvõi pensione koju kanda näiteks tallinlastele, kes kasutavad Interneti-panga teenuseid… prouadele on võõra raha jagamine – käkitegu.)

Üleskutsed suurendada sotsiaalseid väljamakseid ei sisalda vastust küsimusele: kus võetakse raha ja mismoodi lükatakse majandus veerema. Täna on liberaalsel, reformierakondlikult juhitaval valitsusel võtmeküsimus: kuidas tugevdada ja edendada turu toimet, mis tähendab väärtuslikke töökohti, suuremaid palku, pensione jne. Täna tähendab see eeskätt seda, et tagatakse maksimaalne vabadus ja arenguvõimalus uutele äri-ideedele ja nende teostamisele. Selle ülesande teine pool on: tööd teha soovivate inimeste kiire, odav ja tuleviku-vajadustele vastav ümber- ja täiendkoolitus. Aga tulles tagasi alguse – toasooja hinna manu – ka energiamajanduses teeb hinnad odavamaks vaba turg, aga mitte allumine välisriigi diktaadile, kelle suhe Eestisse pole kiita. Edgar Savisaare idee välja lülitada Tallinnas elekter ja suunata töötud trammi käsitsi lükkama (uued töökohad ju!) on just see, mida Eesti ei vaja kohe üldse mitte!

Thank you, Mr Koivisto

2009-03-23T18:15:00.004+02:00

All Estonian and Finnish people truly appreciate your loyalty. To so many countries. To not let be insulted. The issue is truly is not about freedom and stuff like that, but it is all about trying to be alive... at any costs. To be a slave alive or a free man dead - what the stupid question. Let us be alive! And let us enjoy all the pleasure the life can bring: sticks, orchirds, grappa after vineyards...
I know many nice Finns and some of them are even politicians. I truly love to be with them in Sauna or a forest ranger's home. But when it comes to policies I have always a feeling that it is better to look over your shoulder, all the time. Imagine and imaginary conflict between Tallinn and Moscow that might be deadly dangerous for us.
QUESTION: on whose side will be Finland? Finnish abmassador was not among the collegaues, who protested when Estonian Embassy's territory was attacked by Russians now almost two years ago (act of aggression according to Vienna Convention!) and Finland did not mind Estonian Ambassador (a lady!) to be attacked physically.

Please: take me correctly: Finns are nice people who fail endemically with their governments. The depressive schock of Winter War and all that followed in Moscow will take generations to pass. (Think about Moses!) Paradox was: we were enslaved, but our soul remained free; Finland remained free but kekkonens-paasikivis-koivistos still sit in many Finns' sub-freudian consciousness.

TO SUM UP. Estonian pleasures (festivals, drinking, some soft porno etc) come for both of us: Finns and Estonians. But when it comes to the security and poolitical issues, then better to look at Swedes, Byelorussians and NATO. And towards the USA, in the first place. Both - Heinz Guderian and Konstantin Meretskov said that Finnish soldier is the best one in the world. But he has a serious problem: somewhere high above him sit those, who carry out the policies called "finlandization".

Eesti Pank, hiromant Pastelli ja nimekaim Mang

2009-02-25T23:52:00.002+02:00

Mis ühendab meie rahalist suur-asutist, Oskar Lutsu "Tagahoovi" tegelast ja tähetarka Igor Mangi? Prognooside täpsus. Kümme aastat Keskpanga posimist sellest, et eesti majanduse eel seisab ärtu soldat, seda aga segab ruutu emand ja lõpuks jääb peale ärtu kuningas - seda oleme Eesti Pangalt kuulnud juba ammu. Ka Igor Mangi jutt võimalikust deflatsioonist, Reilly kõvera maksimeerimisest börsidel ja intressi-turgude kukkumisest on meile tuttav. Ühesõnaga: tulemused on kõgil soolapuhujatel samad, olenemata sellest, kes vaatab kaarte, kes tähti ja kes FT-d.
Ja kui Eesti Pank väidab täna (fikseerime: 26.02.09), et eurole ülemineku kriteerimuid ei muutu, siis tahaks ma minna kaardimoori või posija-eide juurde küsimaks: millal Maatsricht'i kriteeriumid muutuvad? Sest panga väide, et nad (kriteeriumid) seda ei tee, kinnitab raudselt seda, et nad muutuvad.
Jätame tehnika kõrvale ja las rahandusinimesed, kes on maailma rahanduse viinud täielikku kollapsisse, arutavad seda omavahel.
Aga võtame lihtsalt terve mõistusega. Maastricht'i kriteeriumid piiravad eelarve defitsiiti... mis eesmärgil? Kriisi olukorras selleks, et jumala-eest tarbimine ja käive ei suureneks. Inflatsiooni hoitakse all? Selleks, et ära võtta käibest seegi rahakene, mis veel veidi liigub.

Seega MIDA TÄHENDAVAD MAASATRICHT'I KRITEERIUMID TÄNA? Kallerduva majanduse muutumist betoonplaadiks Euroopa majanduse hauakünkal.

Kas kritiseerida kedagi? Eesti Panka ju võiks, aga nemad pole süüdi ja küllap nad teevad täpselt niipalju (prognoose) kui mõistus lubab. Euroopa Komisjoni? Milleks. Kui ka Euroopa Keskpank tunnistab end mittemõistvat üle-euroopalise bilansi kujunemise mehhanismi.
Ei. Ma lihtsalt arvan, et eelarve ja rahanduspoliitika on Eesti "nokiad" slleks, et meie majandus käibiks edukalt ka siis, kui kogu muu maailm käriseb. 1994. aastast saati on meie erakond olnud samadel seisukohtadel ka siis, kui me oleme oleme olnud poliitiliselt raskemas seisus. Ja meil on tõestus, et meil on õigus.
Seniajani, kui me jääme demokraatideks ja liberaalideks tuleb meil teada, et peale meie ei vastuta ei Eesti (ja edasi - isegi Euroopa!) majanduse eest mitte keegi.

Books published (in Russian and Estonian)

2009-02-18T12:50:00.000+02:00

History of Political Thought in Russia (2 volumes) – student manual and text-book, 1987-1989

Politics as Depression and Suicide: Paramedical Anamnesis, 1999

Introduction to Anglo-American Philosophy of Law (1983, republished in 1999)

Introducing chapter to Friedman’s “Capitalism and Freedom”, 1994

“Right Hand” – collection of conservative essays, 1994

Jeremy Bentham, 1990

Law as Text, 1983

Articles published:

Here we omit 47 articles published in Russian and about 20 in other languages that have passed unnoticed or were not available to wider academic public. This includes more than 500 publications on political topics, columns in press etc.

"The EU Constitution, Russia and Common EU Energy Policy", in: "EU Watch", Dec 2007/Jan 2008, issue 9.

Reflections on the Philosophy of Law; Notre Dame Law Review, 1989, v. 63, issue 3; Competing Legal Theories - the Problem for Philosophy of Law (ibidem)

Der Rechtsstaat; Anatomie Eines Totalitarien Systems, Leipzig-Weimar, 1990

Constitutional development in Estonia; Notre Dame Law Review, 1990, v. 65, issue 2

The International Recognition of National Rights: the Baltic States’ Case; Notre Dame Law Review, 1991, v.66, issue 5

On the Influence of Baltic Policy on the Process of Democratization in the USSR – the Ethical Aspect; Lituanus, 1991, v 37, N 2

The Problems of Federalism in the Former Soviet Union: the parallels with Pre-Civil-War America; Journal of legislation, 1991, v.18, N 1

Natural Law as a Form of Legal Studies; American Journal of Jurisprudence, 1992, v.37

The Rule of Law: But of Which Law? Natural Law and Positive Law in Post-Communist Transformations; The John Marshall Law Review, 1993, v.26

A New Old Constitution for Estonia: Genetic Aspects and Parliamentarism versus Presidentialism; Detroit College of Law Journal on International Law and Practice, 1993, v 2, issue 3 -

reprinted in: Legal Reform in Post-Communist Europe, Martinus Nijhoff, 1995

The Collapse and Re-Emergence of Network Within and between republics of the Former Soviet Union (co-authors J.H.Davis, G.D.Patterson); International Assn for Business and Society, 1994 proceedings (Savannah, North Carolina)

Defense Conversion in Estonia (co-authors J.H.Davis, O.Raju); International Assn for business and Society, 1995 proceedings (Vienna, Austria)

reprinted in: Business and Contemporary World, 1996, N 2, V, VII

Russian dangers and European Structures; Hudson Discussion Papers; N.-Y., 1995

The Role of Ideals in Political Change; in “Jurisprudence of Liberty”, Butterworths, 1996

The Civilization of Military Industrial Complex in Post-Cold war World or: Military Industrial Complex as a Socialist Institution; in: Defense Conversion Strategies, Kluwer, 1997, pp. 151-191.

On Russian Business-legal Environment After Yeltsin’s Victory in 1996; in: International and Business Law Annual, May, 1997, v III, pp. 187-196.

Capitalism and Freedom: Post-Communist paraphrase to Friedman (co-author J.H.Davis); in: International Assn for Business and Society 1999 proceedings (Paris, France)

Strategic Challenges of Structural Crisis in Russia; in: The Global Strategic Condition, JSA, 1999

Kafka’s Myth of Law in the Context of the Legal Irrationality, in: “Journal of International Law, Michigan State University, v 8, issue 2, summer 1999

Comrade Robinood Hood: Post-Soviet Macroeconomic Foundation of >Econoimic Criminality in Russia; in: International Trade and Busiuness Law Annual, April 2000, v V

On Essential Traits of Post-.Communist Revolution in Legal Education. Conference of International legal Educators, Florence (Italy), May 2000; AALS

Book review on Rose Brady’s “Kapitalizm. Russia’s Struggle to Free Its Economy”; in: “Global Focus”, v 12, N 1, 2000

Ownership Titles and Their relation to Business Crises in Russia; in “Global Focus”, v 12, N 3, 2000

Estonia: sobre las characteristas esenciales de la revolution post-communista en ios estudios de dererecho; “Revista Juridica de Puerto Rico”, 2001, v 70

From Behind the Velvet Curtain; University Nord Transactions, 2003, N1

Remarks on Ecclesiastic Liberty in Law (Spain and Estonia); (co-author T.Kalmet) in: The Spanish Constitution in the European Constitutional Context, Madrid, 2003

Post-Modern Features of Contemporary legal Education; University Nord Transactions, 2004, v 23

On Myth Considered as a method for Legal Thought; in: Law and critique, 2004, issue 15

Law is Myth; in: International Journal for the Semiotics of Law, 2005, issue 18

Political Will to Keep Private Higher Education Going; in: Private Higher Education in Europe – The Present Condition… (co-author E.Grauberg), Byalostok, 2005, pp. 165-176.

The EU Constitution, Russia and a Common EU Energy Policy; in: EU Watch, issue 9, Dec 2007/Jan 2008

Drafts and Enforced Legal Acts

Declaration on Sovereginity of Estonia

First versions of Constitution of Estonia, 1988-Draft

Laws on guns and substance control; national constitutional supervision over EU legislation.

Property laws, legislation of civil charges for misuse of freedom of press.

Current economic legislation (like excise taxation of fuel, aviation law, certification of industrial equipment etc., etc.)

Business Boards (currently active)

Estonian Broadcasting Corporation - member of the board

Estonian National Library - member of the board

"Hingehooldus", psychiatric clinic - member of the board of directors

"Proceedings. Estonian Parliament", monthly - member of the editorial board.

Business Boards (currently inactive)

City Council Of Tallinn, Chairman of City Legal Commission

Tallinn Water Works (of United Utilities, LLC)

Tallinn Electric Transportation Inc.

Taisto Ltd – private bus transportation company

Regional Ground-transportation Code-sharing inc, Harju District

Projects

Author of scenario of a documentary film "The Burning Borders" (95 minutes), co-authored with Dr J.Aare and Acad E.Lippmaa.

Author of scenario for 15-parts documentary series of TV programs "10 Decisive Years" (totalling 450 minutes), co-authored with Dr J.Aare

Anchor of TV-weekly show: "Double-Speak", co-anchored with A.Riisalu, MP.

Social

Member of Latin and Southern American Academy of Law, Buenos Aires

Charter Member, Estonian reform Party – Liberals

Rotary International

Barrister, Estonian Bar Assn

Toobal näeb halba und

2009-02-05T16:17:00.002+02:00

Meedia kallutatuse teemadel võiks Keskerakonna nooruke peasekretär Toobal olla hästi vait ja hästi kaua. Jumal tänantud - Toobal ei võta kedagi ametisse ega vaheta välja. Ja tegelikult Keskerakonna poliitikud on sellele teemal üsna kuss.

ERR on juhatus, kuhu kuulub ka Maarika Tuus, kes on (nagu meie kõik) kohvilauas avaldanud muret ühe või teise vestlussaate võimaliku kallutatuse pärast, aga seda jaburust, mida ajab välja ühiskonnas vabalt ringi liikuda lastav Toobal, pole kuuldud ka opositsioonist. Antud juhul pole jutt arvamusest, vaid liba-uudisest, mille - teksti järgi otsustades - ongi väike Toobal välja mõtelnud ja mida oleks naljakas edastada.

Toobal teadku. Allikmaa kunagine kuulumine Reformierakonda viitab sellele, et paljudel RHN tuleb lahkuda eesotsas minuga, kui endise NLKP ja USA Vabariikliku Partei liikmena. (Viimane on olulisemgi, sest ta on otseselt Keskerakonna ja kommunistliku ideoloogia vsatu.)

Aga lahkumiseks pole põhjust! ERR juhatus valitakse nõukogu poolt, kus Keskerakonnal on sama hääl mis kõigil teistel erakondadel kokku. Isegi opositsiooni ja koalitsiooni vahekorrad on samad.

Toobal on noor inimene ja ei tea seda, kuidas kontoreid juhitakse. "Aktuaalset kaamerat" teeb isesesisev toimetus ja RHN saadete sisu oma koosolekutel ei vae. Nagu öeldud - mõnikord mantlitega seljas küpsiseid kõrbistades. Ja siis, kui ühe või teise saate pärast tuleb kiri, millele me asutusena peame vastama. RHN ja Allikmaa juhivad Rahvusringhäälingut, aga ei tee savisaarlikku propagandat, veel vähem on vastuvõetamatu mistahes valeinfo ja laimu edastamine, mida keskerakonna poolt ikka liigub.

Poliitiline kultuur või nuga selga? Karel Rüütli.

2008-10-14T22:29:00.003+03:00

On asju, mida ei tehta. Kui Keskerakonnaga seoses tekkis omaaaegne "lindiskandaal" (mis tagantjärele võttes võis muuta Eesti poliitilisi tulevikke üsnagi oluliselt), siis ei tulnud sellel erakonnal mitte kellelegi pähe hakata seadust oma erakonna pärast ja nimel ümber tegema. Ausus ja au-tunne ei lubanud.
Nüüd aga ilmub välja Rahvaliidu prints-regent sisult ja vormilt mõttetu seaduse ideega, mille taga üks mõte võis siiski olla: käimsaolevas kohtuprotsessis vaidlustada tõendid, mis süüdistuse meelest on olulised (ühe süüdistatava telefonikõnede paar salvestust).
Mis aga piirneb lausa hullumeelsusega on see, et siit kumab läbi Rahvaliidu printsi usk sellesse, et tema endine sheff on tegelikult süüdi ja muud võimalust tema päästmiseks (või uputamiseks? aga sellest hiljem) ei ole, kui seaduse enese muutmine.
Muide, ma tõesti arvan, et Reiljani vastu esitatud tõendid on tühised - mitte vormilt vaid sisult ja ka seda, et just ametit alustanud õiguskantsler nende esitamisel nendele eriti ei mõelnud. Aga see pole ju see!
Kohus otsustab ja Riigikogul pole mitte vähimatki õigust isegi Rüütli enda kõrges isikus kohtule kaela istuda ja sundida hindama tõendit nii, nagu ta ise arvab heaks olevat.
Ühesõnaga: ma usun, et õigus on õigus. Villu on tark ja mõistlik mees. Tal on head ja tublid advokaadid. Meie kohus on enamasti teinud õigust õigesti. Ja pole midagi paremat, kui soovitada: Rüütli sugustest "sõpradest" on parem eemale hoida. Kahjuks on elus ka näilikke sõpru, kelle sõprus on hullem avalikust vaenust.
MUIDE. Kui Rüütlil oleks nende neetud logifailide vastu tõsine huvi, siis leppinuks ta kokku mistahes teise erakonna inimesega, kes vastava eelnõu oleks esitanud. Aga nüüd siis lootkem, et tegemist oli lihtsalt poliitilise labasuse ja mitte Rahvaliidu suurmehele - Reiljanile - kavandatud noahoobiga otse selja sisse.

Kolmas nael Põhiseaduse sarka...

2008-10-07T14:22:00.004+03:00

löödi täna bravuurikalt Toompeal. Esimesena oli aastate eest alusatnud kasaka-sotniku uljusega Lennart Meri vabastades omatahtsi kindral Kerdi (kellele sõdurid pidid formaalselt edasi alluma) ja nimetades täitsa hopsti ametisse admiral Kõutsi, kes justkui oli nagu uus ametissetulnu. Kahepäisele vene kotkale vastandas Meri kahepäise Eesti sõjaväe... Kuna sõda Venemaaga ei tulnud, siis ei olnud toimunu sealsete eriteenistuste provokatsioon, vaid ikka meie oma - enesetegu.
Põhiseadusel trampis teist korda firma "Falck" aretterides ja füüsiliselt rünnates kahte isikupuutumatusega kaitstud saadikut. Kes, nagu nüüd juba teada, ei teinudki muud, kui küsisid petis-baarmanilt õiget arvet... Aga mitte selles pole asi. Sõjaolukorras tulnuks need kaks "Falck'i" tegelast maha lasta kohapeal nende eneste ohvitseri poolt ja koostada laipade omastele üleandmise akt.
Tegu muutub pikantsemaks seetõttu, et poliitiliselt involveeritud "Falck" jättis 72 tunniks Riigikoguta (milles on 101 liiget!) ajal, mil oli just lahvatanud valitsuskriis.

Ja nüüd siis kolmas kord. Saadikute tasud. Paragrahv 75. Lugege seda veel ja veel ja veel ja veelkord ja andestage, kui tõlkisin selle halvasti. Aga võttes selle lause USA PS XXVII parandusest teadsin ma väga täpselt, mida ma temaga mõtlesin...

Nii toorelt ei rullinud PS-t ei Meri ega "Falck". Ja kuna minu mistahes osalemine selles arutelus tähendab, et ma olen kasvõi osaliselt nõus PS kui sellise mittekehtimise idee , kui sellisega, siis tehke seda pulli, sõbrad, ilma minuta. Minu teadlastaluvusel on piirid. (Doktoritöö oli seaduste tõlgendamise teooriast. Vt raamat "Tekst prava.") Ja taluvuspiirid on ka tekstiautoril ja ka kodanikul.

Aga loodame, et mistahes uus-vapslusel tuleb ükskord siiski mingi sein veel vastu. Või me paneme selle seina neile ette.

2008-09-30T22:04:00.003+03:00

Haldusreformist ja nilma irooniata.
Laar ja tema ajalookontseptsioon rajaneb mitte arengul, vaid vägivallal. Kui kulakuid pole vaja - Siberisse. Kui kolhoose pole vaja - laiali saata. Kui subsiidiume pole maale vaja - ära keelata. Kui töötlejad teha Kalevipoja tõust, siis teised aplaagrisse.
Paneme siia juurde partnerid - VALI KORD! Tähenduses: strogi rezhim. Samm paremale, samm vasakule loetakse põgenemiseks ja konvoi tulistab ilma hoiatamata...

Lennart Meri rääkis Eesti territoriaaljaotusest luksuva vaimustusega, sest midagi muud taolist oma püsivuselt pole Euroopas olemas. Ugandi, Rävala, Sakala. Järva... Ikka ja jälle on piirid tulnud sinna, kus on nende õige koht.

Lühidalt: tundmatu nimega regionaalminister tavatseb jõuga purustada Eesti Vabariigi, mille aluseks on inimesed ja maakonnad. Rõhutan: seal, kus see toimib vabatahtlikult on asi õige, aga selleks polnud mingit vajadust ei rahvaliitlasest ministrit välja vahetada ega võimlemise õpetajat Antslast Tallinnasse tuua.

Eesti elu ja kaitsevõime alus on tema territoriaalne jaotus ja üks vene geostrateegilisi eesmärke on selle lõhkumine. Ja rulliga inimestest üle sõitmine. Seda enam, et majanduslik efekt ???!!! on asjas kaheldav.

Lühiduse mõttes: käsuline reform on rahvusvastaesna loll ja russofiilne. Olgu.

Aga mingid isiklikud huvid peaksid ju olema. Oletan (sest ma ei tea):

a) maa militariseerimine (mis pole paha, kui arvestada Kubaani kasakate kogemusi),
b) maa allutamine ametnikele (nagu oli rajoonikomitee agro-osakonnad);
c) allutusest edasi suvalised maa-maksud (nn. toitlustusmaks ehk sõjakommunism);
d demokraatia ära viimine eestlastelt Tallinna;
e) Eesti nagu ta on, sujuv kaotamine

Kõik Isamaa liikmed, kelledest osa on minu sõbrad, on AUSAD inimesed. Aga ülalkirjeldatud süsteemis NII KURADI palju ahvatlusi, nagu oli Pätsil Gazpromis ja Laidoneril Orlovi täkkudes.

Markko, Mata Hari ja Aadu Rebu saladuste jälil

2008-09-30T21:35:00.006+03:00

Tegelikult on meie daamidel õigus meeste üle irivitada: luurekaid mängivad poisikesed, kel habe juba kasvab aga lapsevaim - mitte üks raas. Kui Simm on reetur, tuleb ta maha lasta. Kui Marko on naljavend, siis tuleb tema autorinimeks võtta Aadu Rebu (Oskar Lutsu järgi või Mata Hari (kes Mihkel Muti teada nõukogude bussijaamas õllesaalis viina õllega pooleks müüs ja teadis, et venelased on juba reidil.)
Lühidalt: kas te panite tähele, et Simmi uurimislugu (mis on tipp-salajane, tõeliselt veremaiguline, paljude riikide jaoks üliohtlik) arutas Riigikogu väliskomisjon! Lühidalt: mida teavad kolm, seda teab ka siga (SS standartenführer Müller).
Väliskomisjonil polnud selle teemaga miskit pistmist ja kui ma usun, et Jaanus Rahumäge, Kalev Kallot ja Jüri Tamme arreteeritavatest Falck'i, NKVD või Gestapo meestest saab suur hulk lamama sinnasamma, kus nad silmes mingit valgust nägid, siis kardan, kogu väliskomisjon in corpore lamab seal kõik need 10 minutit, mil kiirabi hordid kohale jõuavad. Ja pärast seda reanimatsioonis - kaua-kaua.

Mul oleks tulnud alla kirjutada 4 või 5 lehele selle kohta, et ma hoian riigisaladust. Ja kõigil korral olen ma keeldunud, sest mulle ei meeldi valu ja roostes hambatangidega suu puhtaks tegemine. Ma olen tundnud vastutust saladuse eest! Mida taevast aga mõtlesid väliskomisjoni liikmed, kellel Simmi asjast pole vaja teada mitte midagi. Millest nad ei taipagi midagi. (Aga kohvingus laterdada annab!) Aga jah, punktikene ajalehte sai ja pinn-pinn KaPo meeste niigi pingul närvide peal kah.

Väliskomisjonil on Simmi asjaga sama palju tegemist kui maaelu omal (ikkagi maadevahetused, kuidas siis ikka!).

Sellepärast teen järgmised ettepanekud:

1. Luure, vastuluure ja muude kahtlaste asjadega tegelevad ainult need riigikogu saadikud, kelle otsestesse ülesannetesse see kuulub.

2. Saadikud, kes topivad oma nina sinna, kus auku ees ei ole siirdatakse kasulikule tööle: RK peldikute, põrandate, prügikorvide puhastamine, kuid üksnes sel ajal, mill täiskogu koos istub. Rinnale riputatakse silt: "Mina püüdsin riigisaladusele ligi pääseda selleks, et nalja saaks. Nüüd siis vaadake nalja!"

Markko-Hremanni luuremängud.

2008-09-30T21:35:00.001+03:00

CV

2008-09-18T12:55:00.002+03:00

Sünniaeg ja -koht
27.06.1952 Tartu

Perekonnaseis
Vallaline

Erakondlik kuuluvus, valimisringkond
Eesti Reformierakond 1994–
Jõgeva- ja Tartumaa valimisringkond

Haridus
NSVL Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituut, õigusteaduste doktor 1987
Üleliiduline Õigusinstituut (Moskva), teaduste kandidaat (PhD) 1979
Tartu Ülikool, õigusteaduskond, 1975 (cum laude)
M. Härma nim Tartu 2. Keskkool 1970

Töökohad
X Riigikogu 2005-
Kennan Institute (Washington, USA), Woodrow Wilson Center´i avaliku poliitika teadur 2004–2005
Eraülikooli Nord õigusteaduskonna prorektor 2001–; dekaan 1999–2001
VIII Riigikogu 1995–1999
Kelloggi Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi teadur ja õigusteaduse professor 1992–2000
Notre Dame'i Ülikooli õppejõud 1990-2000
ENSV Teaduste Akadeemia Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi õiguse osakonna direktor 1988–1989
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna prodekaan 1986–1988, filosoofiateaduse aspirant ja abiprofessor 1984–1986, vanemlektor, rektori abi ja juriidiline nõunik 1978–1984, filosoofialektor 1975–1978

Osavõtt esinduskogudest
X Riigikogu 2005–
VIII Riigikogu 1995–1999
NSVL Ülemnõukogu 1991
NSV Liidu rahvasaadik 1989
NSVL Ülemnõukogu 1978–1984

Kuuluvus ühendustesse
Eesti Semiootika Seltsi liige 2010-
Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi aseesimees
Endiste Nõukogude Vabariikide Uuringute Keskuse (USA) juhatus
Eesti Maksumaksjate Liit
Eesti Advokatuur
Föderalistide Ühing (USA)
Ameerika Ülikooliprofessorite Ühendus
Rotary International
Eesti Kodanikehariduse Keskuse juhatus

Keelteoskus
Vene ja inglise keel

Ajakirjandustegevus
Artikleid Eesti ja rahvusvahelises ajakirjanduses filosoofilise epistemoloogia ja loogika, õigustunnetuse- ja tõlgenduse teooria, õigusteooria, rahvusvahelise õiguse, kodanikuõiguse, õigusajaloo, anglo-ameerika õigusfilosoofia ning loomuõiguse teemal
13.05.05

Curriculum Vitae, Prof Igor Gräzin

2008-09-18T12:44:00.000+03:00

Biographical

Born in 1952, in Tartu, Estonia. Citizen of Estonia, resident of Estonia, USA and Australia.

Current Professional Affiliations

Member of Estonian National Parliament, Committee of Economic Affairs

Member of the Board of EBC (Estonian Broadcasting Corporation)

Attorney at Law (Bachmann and Partners)

Documentary Scenarist (Eesti Kultuurfilm LLC)

Professor and Chair of Private Law, Academy Nord

Senior Fellow of International Association of Strategic Studies (Alexandria, Virginia)

Senior Associate, FDI think tank (Perth, Western Australia)

Academic Biography

1988 – Professor of Law and Jurisprudence, University of Tartu

1987 – awarded the degree of Doctor of Sciences in Law and Legal Theory (Moscow)

1984 – Docent of Philosophy, Economics and Law

1979 – awarded PhD (Candidate of Sciences) in Law and legal Sciences (Moscow)

1975 – graduated from University of Tartu Law School, summa cum laude

1970 – graduated from MHG (Miina Härma Gymnasium), with diploma honoris

Former Professional Associations (selected listing)

2005 – Visiting professor of Roman and European Law, University of Adelaide

2004-2005 – senior public policy scholar, Kennan Institute, Woodrow Wilson Center

1999-2003 – senior legal advisor to the President of Estonian National Parliament

1999-present – Dean, Vice President of Academy Nord

1999 – Council to the Ministry of Foreign Affairs (accession to the EU)

1995-1999 – Member of Estonian National Parliament

1994-2001 – adjunct fellow, Herman Kahn Center, Hudson Institute

1992-1997 – special advisor (NATO and security issues) to the President of Estonia

1990-2000 – professor, senior professional specialist, program director at Law School, Mendoza College of Business, Kellogg Institute and London program at University of Notre Dame, Indiana

1990-1992 – Paul Schierl/Fort Howard Corporation Distinguished Professor of legal Ethics, Notre Dame Law School

1989-1991 – Member of the Supreme Soviet, USSR; Pepole’äs deputy of the USSR

Including memberships in “Gorbachev Commission” (on drafting the new Constitution); “Yakovlev Special Commission” (House select commission on Molotov-Ribbentrop Pact), Commission on Constitutional Oversight (“Kerimov Jury”) and others.

1988-1989 – Director of the Law Department of the Institute of Philosophy, Sociology and Law, Academy of Sciences of Estonia

1975-1988 – lecturer, senior lecturer, docent, senior research fellow, professor, Associate Dean, Head of the Chair, editor-in-chief etc – at University of Tartu Law School and in the Department of Philosophy

Subjects Taught (selected listing):

International Business Law and Transactions

International Law

Roman Law and European Legal System

EU Business Law

Philosophy of Law

Jurisprudence

Theory of Law

Law and Literature

Economics of Law and Legal Actions

Economics of Market Transitions

Economics of Property Law

Comparative Constitutional Law

Introduction to the Post-Communist Markets

New Markets’ Entries

Policies of Macroeconomics

Aaviksoo prioriteetsed reservid

2008-09-17T17:26:00.003+03:00

Ühesõnaga: kaitsekulutuste arvelt on patt raha kokku hoida. Arvan, et meie vastaste hinnang - tegemist on maailma kõige ohtlikema killer-robotite armeega - on mõneti liialdatud...

http://www.fishki.net/comment.php?id=41074

Nõukogude töö. Marko Mihkelsoni variant.

2008-09-16T09:11:00.002+03:00

Euroopa-asjanduste komisjoni esimees Riigikogus on otsustanud hakata oma alluvaid ringi vedama mööda Eesti maakondi "tutvustamaks" (loe: agiteerimaks) Euroopa Liidu asjus. Nii massilist ajuloputust, nagu enne referendumit, vaevalt et kokku saada õnnestub, aga natuke ikka...
Omal ajal oli Õigusteaduskonnas õppeaine. Nõukogude töö. Milles arutati seda, kuidas toimib nõukogude (s.t. külanõukogude-, linnanõukogude vms.) töö. Ja kuidas sellest paberi- ja jama-uputusest välja ujuda. Tutvustati reformikavasid (üksvahe arvati, et looma- ja taimekasvatus oleks vaja lahku viia, siis jälle - et kokku). Ainus, mida ei lubatud küsida, oli see, kas neid nõukogusid üldse oleks vaja ja mismoodi paremini saaks.
Tees oli selge: nõukogud olgu ja meie - nende poolt!

Euroopa Liit on muidugi üsna tähtis, aga Eesti mured on mujal. Ja nii tähtis pole ta ammugi mitte, et reaalsete majandusmurede asemel raisata inimeste aega ja tähelepanu Brüsseli ametnike tühjale-tähjale. Varsti tulevad eurovalimised ja sellest peaks piisama. Eestile pole tarvis rangidena kaela Euroopa Liidu probleeme, vaid Eestil on vaja tegeleda täie tõsidusega enda omadega...

Tallinna Suur Sambarahu. Projekt.

2008-09-03T08:54:00.002+03:00

Seoses Tauno Kangro ähvardusega hakata taidlema "Kole-Kalevipoja" täissuuruses mudelt, kutsun kõiki Eesti kultuuri- ja rahanduselu osapooli järgmisele kompromissile:
a) Kangro mudelit ei tee;
b) Ristisamba ehitus Vabaduse platsil jääb katki - paremate aegade ja ideedeni;
c) Savisaar lõhub maha kaks toru (ametlikus kõnepruugis - Vabaduse Kell).

Sellega säilib lootus jätta Tallinn mitte ainult kultuuripealinnaks, vaid lihtsalt kultuurseks linnaks. Muide: Vene-Gruusia konfliktist võitis senini ainsana Luzhkov: Moskva linn ütles lahti kahest tellimusest Zurab Tsereteli peitli alt. Ma arvan, et meie monumentaal... noh, ütleme, kunsti peatamiseks piisab rahumeelsematest vahenditest.

Kes vastutab Venemaal? Valatud vere eest.

2008-08-13T11:57:00.002+03:00

Venemaa on sooritanud kuriteo rahu vastu (algatades sõja) ja sõjapidamisreeglite vastu (keelates humanitaarabi, teostades piinamisi ja genotsiidi). Need on kriminaalkuriteod ja küsimus on selles: kes vastutab? Loogika järgi peaks Medvedevi koht olema tühjaksjäänud Milosevichi pingil rahvusvahelises inimsusevastaste kuritegude tribunalis...
Aga vaadates Medvedjevi lapilist nägu, krampi ksikuvast alahuult ja hirmunud silmi, pole ma selles päris kindel. Miks mitte oletada, et vene nn. rahuvalvajad (mis irooniline nimetus!), kes on aja jooksul muutunud marodööritsevaks, terroristlikuks ja mistahes inimlikkuse kaotanud bandeks, hakkasid nende terrorialusel territooriumi, ajama ka "oma väikest bisnessi"? Ei maksa unustada, et vene armee traditsioonidesse kuulub lahkumine vallutatud territooriumidelt vaiba-, kulla- ja isegi prill-laudade hunnikutega, nagu nägime me enam kui 10 aasta eest ka Eestis... Marssal Zhukovilt konfiskeeris NKVD üle 8000 meetri lõuendit - marsaal ostus tavaliseks täika kaltsu-meheks.
Medvedjevil kulus ligi 100 tundi tunnistamaks, et käimasolev veresaun Gruusia ja grusiinlaste vastu on sõda ja veel ööpäev hirmuvärinaid tunnistamaks, et ta on otsustanud sõja lõpetada. Seega tunnistas Medvedjev, et ta ei tea toimunu algusest mitte midagi (ja saadik Uspenski ei tea tänini!) ja et alles nüüd hakkab ta millegi eest vastutama. Seega: ehk pole Medvedjev kurjategija, vaid vene armee ja putinliku nkvd-grupeeringu pantvang?
Kui nii, siis seda teravamalt kerkib küsimus: kes on toimunus isiklikult süüdi? Ja seda vajalikum on rahvusvahelise kriminaaltribunali uurimist sellele küsimusele vastamiseks.

Muide: ma pole kunagi kartnud Kremli käsku Eesti-vastase sõja alustamiseks vaid purjus ja nälginud Pihkva dessntväelaste oma-otsust Eestile "ära teha". Täna maitsevad nad rohkem verd Gruusias kui viina kodus... Kõige hullem on see, et Moskva ei näi seda sõjalise pöörde ohtu "a la Russe"... mis on suuresti nende probleem, aga ohtliku naabruse tõttu ka meie oma.

Bensiinihind meie teha?

2008-07-23T03:52:00.001+03:00

Veidikene - jah. Mul on erakonna kodukal artikkel bensiinihindadest... aga sellele oleks lisaks ka liikuv pilt. Kliki, palun, www.nozzlerage.com ja head vaatamist ja naeratamist!

Iseseisvuse kallis raasuke

2008-07-03T16:06:00.002+03:00

Nous: Eesti iseseisvus laks nagu sauna-aken hetkel, mil me sulandusime Euroopa Liitu ja itkud sellel teemal omavad ajaloolis-emosionaalset tahendust. Ei enam. Aga ometi on seoses Tartu rahuga ules kerkinud iseseisvusest alles jaanud killukesega seoses teema, mis vajab nimetamist ja kus EL meid ei aita.
Nimelt. Kogu Tartu rahu mote m e i l e on iseseivuse tunnistamine Venemaa poolt ja slles osas pole meil karta suurt midagi. Otseselt ju Venemaa meid (esialgu) okupeerida toesti ei kavatse. Aga on kaks kohta, kus EL tulevane valispoliitika meid ei kaitse. Nimelt: (a) merepiir Soome lahes ja Nord Streamiga seotud vene laevastiku tugevnemine, pluss - tohutult kasvav naftareostuse oht; (b) seosed Moskva nashistide ja meie dozoorlaste vahel, mis voivad alati paidida raige poliitilise demarshiga, nagu seda aasta eest aprillis nagime (tanavarahutused, nende toetamine vene ametliku delegatsiooniga, agressioon saatkonna vastu Moskvas).
Nendes kahes punktis: Eesti iseseisvuse tunnistamine seoses eriti kahe valdkonnaga - Soome lahe Nord Stream ja "viies kolonn", vajame me Tartu rahu artiklit II endisel moel.

Seletus: Euroopa Liit ei ole veel Euroopa!

2008-06-25T05:39:00.002+03:00

Kuigi see on ju teada, aga ikkagi... Seoses Lissaboni leppe asjus peetud referendumi kordaminekuga Iirimaal tahaks veelkord meelde tuletada: Euroopa Liidu ja selle institutsioonide endasamastamine Euroopaga pole oige. EL on vaid osa euroopalikkusest ja Euroopast kui mandrist. Veelgi vahem on Euroopa - Brussel voi Strasbourg. Ja, mis puutub Lissaboni leppesse, siis on see algusest saati nii ebaoluline dokument, et tema vastuvotmist voi labikukutamist normaalne kodanik ei markagi. Seega siis: jalgpalli EM-2008 on Euroopale kindlasti olulisem sundmus (vaadakem kasvoi venelaste come-back'i, mis avab uue lehe eurovuti ajaloos!), kui Lissaboni (ja tulevased - Pariisi, Moskva ja Jessentuki vms.) lepe. Selleparast ma ei saagi aru, miks euro-hurraa-inimesed ja eurorealistid kas leinavad voi puhitsevad miski segase dokumendi tagasilukkamist kui miskit suursaavutust voi hullu labikukkumist. Ena mul asja. Parem tegeleda asjadega, mis olulised... energia- ja hinnakriisiga, naiteks.

Euroopa uus koidik!

2008-06-14T11:54:00.004+03:00

Referendumi täielik õnnestumine Iirimaal ja mõttetu paberi - nn. Lissaboni leppe suunamine paberjäätmete kasti (sorteerimisseaduse alusel) - annab Euroopa Liidule uue ja nähtavasti viimase shansi. Taastada Euroopa Liit ja muuta ta kaasajale vastavaks. Senise Lissaboni leppe "edu" aluseks oli selle hääletamise äravõtmine rahvastelt ja selle "korda ajamine" poliitiliste eliitide poolt. Kes eeldasid (ja õigusega!) et rahvas on piisavalt tark nägemaks läbi seda sügavat mõttetust, mida Lisaaboni lepe endas kätkes. Mistõttu referendumid jäeti ära, kusiganes see ka võimalik oleks olnud.
Nüüd on Euroopa Liidul (ma mõtlein EL-is elavaid rahvaid ja eurostuktuurides töötavaid mõistlikke inimesi) võimalus hakata end taas-rajama õigest otsast, s.t. vundamendist ülespoole ja mitte vastupidi. Vundamendiks saab olla, nagu ka 60 aastat tagasi - fundamentaalne kokkulepe majandusliku koostöö ja - solidaarsuse vallas. Miski niisugune, mis on lausa vastupidine Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa egoismile näiteks vene-poliitikas ja suhetes Gazpromiga. Mis on vastupidine Soome soovile avada piirid Venemaaga ja võtta hoiule torud rajamaks EL-, Ukraina- ja Valgevene huvide vastu suunatud Läänemere gaasijuhet.
Ühesõnaga: esimene samm uue ja tõelise EL loomiseks oleks kiiremakorraline EUROOPA ENERGIAHARTA, paarleheküljeline dokument. Selles oleks tegelikult vaid paar põhimõtet: ühtne hinnapoliitika Gazpromi suhtes ja EL-i sissetuleva energia- ja selle allikate distributsiooni alused. Muud ei miskit. ASJAGA on KURADI KIIRE!

Kui selles on kokkulepe saavutatud, siis ülejäänud tinglid-tanglid (ühtsed poliitikad, kõikvõimalikud Brüsseli kontorid ja kontrikuksed, hümnid, lipukesed jne) tulevad tagantjärele ja iseenesest.

Lissaboni lepe ei muutnud mitte midagi ja seda ei teinud ka tema totaalne ämmerdumine. Kuid ta andis moraalse võimaluse ja impulsi küsida: mis saab Euroopa Liidust edasi. Halvim variant on see lepe iiirlastele uute referendumitega pähe peksta. Koomiline variant oleks jätkata uute lepete kirjutamist - EL-is pealinnu muidugi jätkuks ja miks mitte kroonida neid lõpuks kasvõi Moskva leppe ja Voronezhi memorandumiga? Tõsine variant aga oleks - Euroopa Energiaharta.

Eurorealistina tahaksin lohutada oma euroromantikutest kolleege (ka sadat Riigikogus!), kelle silmis näen nukrust, ahastust ja pisaraid... Ärge norutage! Kõik läheb mööda! Teie romantilised unistused on kaunid ja Euroopa vajab teid! Giscard d'Estaigniga alates ja Hannes Rummiga lõpetades. Ja vastupidi. Pühkige silmist see mehine pisar ja - elu läheb edasi! Ikka: nooruslikult pea püsti! Olen kindel, paljud teie unistused saavad teoks varemgi, kui te täna ahastuses arvata oskate.

Ja ükskord võidame me niikuinii. Meie, s.t. kogu Eesti rahvas, euroidealistid kaasa arvatud.

"Meie lahkarvamused". Markole - Igorilt

2008-06-11T15:15:00.002+03:00

Okei: me mõlemad Marko Mihkelsoniga tahame tegelikult seda, et Euroopas ja selle Eesti-osas oleks hea elada. Aga mis puutub sellesse, kuidas selleni jõuda, oleme me tibake eri meelt. Ja et asi klaar oleks, lase ma vastan Sinu viiele jah-punktile Lissaboni-leppe asjus oma 5 ei-punktiga.

1. Sina: Eesti huvides on tugev EL.
Mina: jah ja ei. Oleneb sellest, mis EL reaalsetest võimustruktuuridest saab. Shansid on 50:50, et EL tegutseb Eestile sobivalt ja vastupidi. Selliste shansside peale välja minek on hasartmäng. Igatahes pole Sinu aksioom - aksioom. Pronksisõduri-aegsest solidaarsuset (pealegi leigest!) on selleks vähe.

2. Sina: suureneb õigusselgus. Mina: Ei! Ei suurene. Juriidiliselt logiseva paberi juurdetegemine teeb eksisteeriva pudru veel suuremaks. Lissaboni teksti mõistmine ületab mistahes mõistlikud piirid ja kuhu kohtud selle rakendamise praktika poööravad - seda ei tea ka Isa ise (mida kinnitas meie sõber Urmas Reinsalu Rein Ratasele vastates; Urmas ju ütles - lepingu reaalsest toimest on võimatu rääkida!).

3. Sina: suurenevad EP ja rahvusparlamendi rollid.
Mina: 2 vastuväidet - rahvus- ja föderaalse parlamendi rollid ei saa samas valdkonnas (seadusandlus näiteks ja EP hakkab vaikselt muutuma seadusandja suunas) suureneda üheaegselt. Teiseks - Euroopa Parlamendi rolli suurenemine on Eestile paha - seal on meil vaid alla sajandiku hääli, samas kui teistes institutsioonides (näiteks komisjonis) - 1/27. (Nõus: Komisjon ei esinda rahvusriike... teoreetiliselt. Aga praktikas natuke ikka esindab küll.)

4. Sina: EL saab nüüd piiramatult laieneda.
Mina: kardan, et sul on õigus. Ja see just ehmatabki. Soome juba tahabki oma vene-piiri ära kaotada! Ja laienemise puhul mõeldakse ikka ja sagedamini ju Venemaad...

5. Sina: Lissaboni leppel puudub mõistlik alternatiiv.
Mina: alternatiiv on olemas! Jätta asjad nagu nad on. Ma arvan, et oleks vaja üle hulga aja tööle hakata. Näiteks energeetika vallas, kus Itaalia, Saksamaa ja Prantsusmaa juba ajavad sisuliselt euro-vastast poliitikat. Lühidalt: enne lepiks asjades kokku ja siis fikseeriks lepinguga.

Üks mure veel: miks meil selle lepinguga sihuke tuli takus on? Kuhu too rong eest ära sõidab? Tegelikult on mul kahju sellest ajast, mis mõttetu paberi kirjutamise peale kulutati. Aga see, et meil on inimesi sooviga seda lepingut analüüsida, on groteskne: seda surimuri ei saagi arukalt arutada.
Öeldes "ei" Lissaboni leppele täna annaksime signaali: lõpetage puru silma ajamine ja mõttetute paberite tootmine. 100 000 lehekülge eurosedausandlust ongi juba täis kirjutatud.

Poliitika kui rämpskunst? REINSALU teema.

2008-06-09T18:40:00.002+03:00

Urmase (Reinsalu) arvates pole väljariputatud poliitilist reklaami endiselt vaja ja mitte kellegi huve selle puudumine ei riivavat. Subjektiivselt saan ma sellest aru: Urmase pildid olid Tallinnas eelmistel eurovalimistel suurimad (üks - kohe minu paneelmaja seinas: tänagi käib see pilt mind mõnikord veel unes ehmatamas!)... tulemus? Nojah. Mitte ühtegi kohta need plakatid ei toonud. Millest ei järeldu, et nad on valed oma olemuselt. Tegelikult on Resp K-kohukese kaasautor: polnuks välireklaami keeldu, poleks ka kogu K-saagat. Ja siin müts maha keskerakondlaste ees: lollile seadusele saab vastu jabura käitumisega! K-kohuke oli üks meie poliitilise elu andekamaid leide!
Mis õigustesse puutub, siis... on olemas ka eneseväljenduse vabadus, s.h. ka poliitilistel teemadel ja välireklaam seda vabadust teostabki. Mõistagi - sündsuse (?) piires. Ja sõnavabaduse räigemat piirangut kui välireklaami keeld, pole iseseisvas Eestis olnud.
K-kaasus tõendas, muide, üht asja, millest Rüütli meeskonnal aimugi polnud (kuna see on juriidiliselt trikikas koht) ja mida Urmas ei osanud ette näha: reklaami ei saa klassifitseerida sisu järgi! Poliitilist sõnumit edstas vajadusel - kommrtsreklaam (kohuke!, reformikate värvikombinatsioonid firmade kuulutustel jne.). Kui nii, siis tuleks kogu reklaam ära keelata...
Ja üldse, miks meil on viit erinevat sorti kohupiima, 49 sorti juustu jne. Miks asub Selveri kõrval Prisma? Tegelikult aitaks ju ka sellest, kui kõike oleks üks...
Muide, kui saaks ühe partei juurde tagasi, siis, arvan ma, et kaob ka poliitilise reklaamiga tegelemise vajadus... Ah jah. See juba kord oli.

Medvedjevi normaalsuse-hetk

2008-05-15T18:24:00.003+03:00

Inimpsüühika on nagu hobusevankri telg: kui temaga aina heinu vedada, siis ta puruneb. (Vahepeal peab sama vankriga näiteks kas turul või laadal käima.) Ühesõnaga, seda seletab materjalide teooria ja psüühikat - psühhiaatria.
Medvedjevi all pevad Venemaa suhted paranema kellega tahes. Mis ei tähenda nende muutumist headeks. Kuid lihtsalt sellepärast, et Putini lapsikud sõjamängud (mereväe-vormi kandmine enne seda, kui tema juhtimisel uputati allveelaev "Kursk", kekutamine lendurivormis - kuigi erinevalt Bushist ei tea Putin sedagi, kummalt poolt lennukisse minnakse - mitte sealt poolt, kust loogatakse hobust! jne) muutusid viimastel aegadel paranoiliselt tõsisteks. Venemaa sisuline poliitika ei muutunud oma sügavamalt olemuselt, küll aga teostamise vahenditelt. Putin tegi vene poliitika - militaarseks. Riiklik ja sõjaline jõud muutusid ekvivalentideks. Seega üleminek Medvedjevile - Gazpromi nõukogu esimehele - vene presidentuuris, tähendab üleminekt rahumeelse(ma)le Venemaale. Kui Putini jaoks oli põhjamaise gaasitoru (Nord Stream'i) idee eeskätt 18 uues allveelaevas Eesti-Soome-Rootsi kallastel, siis Medvedjev arvestab rohkem gaasiga. Isegi kui arvestada, et teatav sõjaline psühhoos käib vene presidentuuri kutsehaiguste juurde, siis ei teki see kunagi paugupealt. Jeltsin alustas täieliku patsifisti ja demokraadina, Putin: bürokraatliku pealekaebaja ja nurgataguseid pisioperatsioone harrastava kgbshnikuna... Nad alles lõpetasid militraakindralitega (muide - nagu alul rahumeelne joodik Brezhnevgi). Medvedjevist ma usun oma olemuselt rahulikku ja kõnevõimelist normaalset venelast. Ja selles mõttes ka suhete normaliseerumist Venemaaga. Tema on mees, kes mõistakas seda, miks näiteks Eesti tahaks saada raha gaasi eest, mis voolab läbi Eesti territoriaalmere. Kui me küsiksime.
"Buck is a buck, " ütles kord Hiina kommunistlik juht Dzou En Lai hämmastunud USA presidendile Nixonile. Seega kui isegi peaks minema halvimini ja ka Medvedjevile pähe lööma militaristlik psühhoos (mida on raske uskuda - tegemist on siiski üle pika-pika aja intelligentse taustaga vene juhiga), ei tule see kohe. Sinna läheb aastaid aega.
Küsimus on selles, kas me oskame seda normaalsuse perioodi kasutada...
Nagu küsitlusest näha, on mu raske töö Putini ohu selgitamisel Jõgeva kandis vilja kandnud. Ja ma olen üldiselt oma valijatega Venemaa suhtes sama meelt... ga mõistus näitab siiski ka väikest heledat triipu venemaa mustal horisondil. Jõgevamaarahvas peab aru saama: niipalju on minus venelast kah, et viimast lootust ei kaota ma kunagi.

Eurovisooni soolo Medvedjevile

2008-05-12T22:17:00.004+03:00

Mul on Kreisiraadiost kahju. Sest neil on ennegi juhtunud nii, et nende hea show napsab ära keegi, kelle looduspärane lollus mängib intelligentse huumori üle igast asendist. Ühesõnaga: õrna ja toreda serbiakeelse lauluga uuele slaavi-vendade skandaalile vastu ei saa. Ja nimelt. Sevastopolis viibiv Moskva juht (saksa k. - führer) teatas avameelsemalt kui Ribbentrop, et Krimm ja Sevastopol - põlised Ukraina alad - tuleb Venemaa koosseisu tagasi arvata ja leping, mis nad Ukrainale tagastas - tühiseks kuulutada. Nagu serblasedki Kosovos, unustab esi-moskvalane, et just vene impeeriumi ikkes kattus Krimm venelaste suurimate ja häbiväärseimate prohmakatega. Sõdurite kangelasteoks muutunud Sevastopoli kaitsmine II Maailmasõjas, mille tingis nõukogude vene väejuhtide uskumatu küündimatus (kellede hulgas ei puudunud ka politrukk Brezhnev!) on vaid nende Krimmi hädade tuntuim näide... Aga venelaste hirmu- ja õudusteod Krimmi tatarlaste totaalsel väljasaatmisel või valgete vägede merretõrjumisel Kodusõjas? Isaak Babeli kirjeldatu on vaid killuke sellest loomastumisest, mida tõid vene väed sellele kaunile maale.
Igatahes: pealik Luzhkov (Keskerakonna sõber) on rääkinud. Hau! Krimm tuleb tagasi anda ja lepingud Ukrainaga ei kehti. Morn lugu, iseenesest. Aga mitte ilmna koomilise varjundita. Uuel vene presidendil Medvedjevil tuleb nüüd see skandaal lahendada. Luzhkovi vastu ta teha midagi ei saa (loodame, et veel ei saa!) ega julgegi (loodame, et seegi on ajutine). Luzhkovile järelekiitmine oleks aga teistpidi hull asi - see paneks kahtluse alla mistahes Vene rahvusvahelised lepingud ja rakette tuleks hakata paigutama enam mitte Tsehhi pärapõrgusse vaid lausa Piirissaare eesliinile! Jeltsin oskas koomilisi misanstseene välja mängida Ostrovski klassika vaimus. Medvedjevi intelligentsi määrajaks saab tema huumoritunne. Tegelikult on tal vcaid üks väljapääs - Luzhkov lolliks teha. Aga kuidas? - vaat see on miljoniküsimus.

Anissimi pilt seinale!

2008-05-12T14:12:00.004+03:00

Ivan Julmal oli tähetark Anissim, kes ennustas tsaarile järeltulija, poja sündi. Sündis tütar (suurmärterinna Marfa). Anissimi enneaegselt üürikeseks jäänud elu lõppes sellega, et ta istutati otsast pliiatsina teritatud ehituspalgi otsa. Miska häda ka lakkas: lolid ennustused lõppesid ära. Uusi soovijaid ei leidunud.
Kui nüüd vaadata, et Eesti Pank, Rahandusministeerium, kõik muud ministeeriumid takkaotsa, statistikud jne, jms. esitavad kõik igaüks erinevaid numbreid ja seda ka mitu korda päevas, siis kas poleks ehk mõtet mõelda Ivan Julma riigimehetarkusele (kes, muide, kehtestas Opritshnina maadel valuutakomitee süsteemi! - kattevaraks riigikäibest väljavõetud maad) ja talitada numbrihiromantidega... hea küll. Leebemalt. 21. sajand ikkagi. Nende kabineinettide seintele, milles istujad aru ei saa, et valede numbrite ja lollide majandusprognooside tegemine on oma olemuselt kuritegu riigi vastu, tuleks riputada aga õnnetu Anissimi pilt. (Mis ühtede ajaloolaste vältel polevat küll säilinud). Või vähemalt leinaraam tema mälestuseks.

"Eesti Gaas" ja "Zyklon B"

2008-05-02T15:06:00.003+03:00

Firma nimetus - "Eesti Gaas" on peaaegu sama, kui IG Farben, kes tootis gaasi Majdaneki ja Aushwitzi koonduslaagritele oleks ümber nimetatud AS Juudi Gaasiks. Hiljutine teade, et Gazprom, kes on nn. eesti gaasi omanik ca kolmveerandi ulatuses, tõstab oktoobrist vene gaasi hinda 1000 EEK võrra igale seda tarbivale Eesti leibkonnale, on kaugel eetilisest või isegi lihtsalt inimlikust äriajamisest. Tõus 35-41% võrra on enneolematu.
Eriti kui silmas pidada, et ülbe plaan rajada Eesti kõrvale logisev-lohisev Nord Stream'i juhe on endiselt jõus ja mida edasi - seda hullemaks läheb. Ühesõnaga: gaasi transiit läbi Eesti olgu tasuta ja ohtlik, aga gaasi müük Eestile - täie hinnaga ja sellele veel sadade kroonide kaupa väljapetetavat raha otsa! Muide, Gazpromile kevadel tehtud vihje normaalsete ärisuhete alustamise vajadusest on olnud hõigatud nagu vati sisse: Gazpromilt pole vastust ei olnud ega vist tulegi. Sealjuures on selle üks juhtfiguure - Schröder, korruptantide kuningas, on ka endiselt vabaduses...
Viimased juhtumised teevad elu ärevamakski: Gazpromi püüe ära osta endist EL presidenti Romano Prodit ja tema poliitilise oponendi - Berlusconi, Itaalia peaministri täielik valmisolek esindada Gazpromi huve Euroopas ja seda nii, et koos Alzheeria impordiga jääb Gazprom kontrollima 62% Euroopa gaasiturust.
Küürakat parandab ainult haud. Seega enne kui kaaluda "Eesti Gaasi" lahtilõhkumist oleks ehk mõtet proovida Gazpromiga rääkida. Rahast ja sellest, mitu miljardit ta Eestile transiidi eest kavatseb maksma hakata. Aga kui jutuajamisest miskit välje ei tule, siis, noh - piir tagasi ja eks siis vaata. Raske uskuda, et NATO jääb 18 vene uut allveelaeva Läänemeres niisama kurvalt nurgast pealt vahtima. Kui Gazprom otsib oma sõdurfirmale "Eesti Gaas" seiklusi, siis ta peab ta nad saama. Kuidas ka poleks , aga pulli alles hakkab tulema!

Keskerakonna platnoi-mentaliteet

2008-05-01T19:48:00.003+03:00

Niipea, kui Tallinna juhid ja Juht avastasid, et SMS-laenudega saab vaesema rahva päris paljaks koorida, otsustati tõsta SMS-laenude reklaami hinda. Neljakordseks vist. Idee lihtne ja selge: kuritegelik pisness peab jätkuma, aga kuritegelikult röövitud raha tuleb teistega jagada. Teiste all tuleb mõelda Keskerakonda. Siin siis see vahe ongi: meie tahame kuritegelikule ärile lõppu teha, Keskerakond soovib selle õitsengut tingimusel, et kasud jagatakse platnoide ja "kesikute" vahel ära. Muide, see toob kaasa veelgi koledamad laenu-intressid ja seega viletsusse tõugatavate inimeste arvu kasvu. Kellele õieti tuli pähe see koomiline idee, et Keskerakond hoolib kasvõi mõnestki kehvemal elujärjel olevast inimesest?
Mööngem, et SMS-iga võrreldes on kasiino-äri ausam...

SMS:Laenukatk

2008-05-01T19:36:00.003+03:00

Kiirete tarbimislaenude (nn. SMS-laenude) kriitikale olen saanud väga suure hulga toetavaid maile, millede hulgas ent kumab läbi küsimus: mida teha? Niisiis vastan. Tehes enne väikese intermezzo: teema avastas ja selle suurust mõistis esimest korda justament Reformierakond, täpsemalt - meie kaasvõitleja Taavi Rõivas. Au ja kiitus, sulle, Taavi!

Nüüd vastus.
Esimene osa probleemist - see, et SMS laenud enam ei pääseks meid oma räpase haisuga lämmatama. Selleks tuleb teha paar muutust võlaõigusesse, mis fikseeriksid liigkasuvõtmise kui nähtuse, keelustaksid selle ja võib olla isegi võiksid teatud juhtudel viia kriminaalkaristuseni (nagu karistatakse näiteks narkootiliste ainetega seotud kuritegude eest). Aga siin peavad sõnastused olema täpsed ja selged, kuid me saame sellega varsti hakkama.
Teine osa - mida teha neil, kes sellesse orjusesse on langenud? Juba olemaolev tsiviilseadus keelustab ebaõiglased, eba-ausad, pettusel rajanevad ja heade kommete vastased lepingud. Seega on enamus SMS-laene kehtetud ega kuulu lepingulisele täitmisele. Tõsi, võiks tagasi anda laenu põhisumma ja sellele lisada mingi mõistliku protsendi (näiteks 5...8) ja lugeda sellega leping täidetuks. See aga vajaks kohtuotsust. Kui peaks leiduma julge inimene, kes midagi ei häbene ja kelle SMS-nikud on vahele võtnud, küllap leidub ka noor teravate hammastega advokaat, kes selle asja kohtusse viib.
Kahjuks Riigikogu liikmena ma ise seda teha ei saa... aga küll tahaks!

Ja veel. Ehk saabub varsti ka aeg, kui räpase ja haiseva SMS-laenu äri ajajate nimed teatavaks saavd! rahvas peab teadma ka oma kaabak-ärimehi, kes rikuvad mitte ainult riigi, vaid ka vaba turu ja ausa äri ideede puhast mainet.

Riigireetmise libe tee, Jürgen Ligi

2008-03-29T15:27:00.003+02:00

Aastaid tagasi kuulsin sellest, et Kaitseväe kindralstaap oli sõlminud koostööleppe KaPoga. Omatlaadi MRP. Kuidas nimetatakse kahe jõustruktuuri omavahelist kokkulepet väljaspool peaministri kabinetti? Väga õige: vandenõuks võimuhaaramise eesmärgil. Olen kuulnud juhtivaid sõjaväelasi arutlemas teemal - kes võiks olla hea ja kes võiks olla tulevane halb kaitseminister. Kuidas seda nimetatakse? Riigireetmiseks, mida sõja-ajal karistatakse mahalaskmisega, soovitavalt - väeosa rivi ees. Kuidas nimetada Arnold Rüütli agitatsiooni Pärnu kasarmutes? Kah õige. sõjaväe mässule õhutamiseks, mida - kui lugeda Vsevolod Vishnevski näidendit "Optimistlik tragöödia" - saab karistada samuti aukude tegemisega agitaatori kehasse, kusjuures sellesama kasarmu õues. Kui niisugused asjad sünnivad 21. sajandi Eesti kaitseväes, siis saab kuidagi arusaadavaks, et 1940. aastal täideti Konstantin Pätsi ja Laidoneri rahvusreetlikku käsku ja mõeldi vaid sellele, kuidas püssid metsa visata ja sõjaväena laiali joosta. Imestama paneb, et 60 aastat hiljem pole sellest midagi õpitud. Jürgenil on kahjuks õigus. Sõjaväeluure senine tegevus on olnud korraldatud vandenõu Eesti riigi hävitamiseks.

Et veel selgem oleks

2008-03-24T21:08:00.003+02:00

Kuna allopool oli üks kommentaar, siis ka vastan. Teema - kas Reiljan on üldiselt süüdi või ei - ei ole miski teema. Olen kuulnud kümneid skeeme ja lugusid, milledest paljud näivad mulle tõenäolistena, kuid näen ka järgmisi fakte:

a) ühtegi nondest süüdistustest pole kunagi esitatud, miks?
b) lihtsast maadevahetusest ei saada kuidagi asja kokku;
c) Villu ümbruses Jõgevamaal oldi tema tegevuse suhtes rahulikud; polnud ühtegi inimest, kes oleks esitanud ainsagi faktidel rajaneva süüdistuse - ka siis, kui ma seda küsisin; (valmiskampaanias ei saa tugineda ainult muljetele);
d) vabariigi prokuratuuris toodab kuuldusi ja klatshi grupeering, keda allpool näidatud daam esindab - nii välimuselt, kui ka tarkuselt ja olekult - ja see ei ole tepas hea.

Eesti väärib ja vajab prokurauuri.

Alustasime seda aastat lausungiga: Jõgevamaa inimesed peavad tagasi saama usu endasse. Ja sede algab sellest, et hakkame julgeks. Julgus on ka see: vaatame siis need Villu asjad üle. Mis on õige - on õige. Ja mis ei ole - see ei ole. Mul on tiba naljakas mõelda Kalevipojale, kes võitlemise asemel kuulujutte levitab.

Et selgem oleks

2008-03-20T14:52:00.003+02:00

Minu kooliajal peksti kohtust välja need avokaadihakatised, kes olid julgenud tulla kohtusaali ilma lipsuta. Õigusemõistmise väärikust rõhutab talaar. Traditsioonilislet tsivvilasjades - must ja kriminaalasjades - punane.
Nõus, välimus ei ole enda teha, kuid riietumine on. Kohtus selliselt riietatud daami mõtted on kusagil madalamal, kui ajud. See on suhtumise asi. OK, ma ei ole mingi näidis, aga tänaseks päevaks valisin ma enne esinemist endale musta särgi, sest arvasin, et värviline ja valge ei sobiks, s.h. ka Kristuse kannatamise aegu.

Kes on see daam elukutselt?

2008-03-20T14:38:00.003+02:00

Niisiis: PROKURÖR Laura Feldmanis, kelle tehtud oli Villu lugu Sarrit puudutavas osas. Ma ei näe tema olekus midagi, mis viitaks õigusemõistmisele... Kuidas ka pole: Väino maitse kaitsealuste valikul on minu omast parem.

FOTO: Raigo Pajula/Postimees/Scanpix

Mihkelson ei peaks pahandama.

2008-03-17T13:12:00.003+02:00

Kui binokliotsad ringi keerata, siis - jah - võib Eesti viimaste aastate suurim saavutus muutuda millekski vastupidiseks küll. Ma mõtlen viimase Euroopa Ülemkogu tulemusi. Kus saavutati kaks olulist asja: (a) märgati Eesti iseseisvat osa, huve ja poliitikat tulevase Euroopa ühtse energiapoliitika kujundamisel ja (b) saadi aru, et Eesti positsioon ((Eesti-Vene energiasuhetes) pole mitte ainult õige, vaid tõeliselt Euroopa huve arvestav ja edendav. Seda, et kolmetunnilisel kohtumisel rääkisid kõik Euroopa Liidu liikmesriikide juhid üle poole tunni Eesti energeetikast pole mitte ainult tähelepanuväärne iseenesest, vaid ka lootusrikas Euroopale. Ja ärgem salakem siis täna, välispoliitilisele suursaavutusele järgneval nädalal, et suuresti on Eesti energeetika ja julgeoleku asetamine Euroopa arengu fookusesse olnud ühe erakonna - Reformierakonna strateegilise tegevuse tulemus. Pea- ja välisminister olid tublid, aga nende taga oli ka aastaid tööd. Veel kaks-ja-pool aastat tagasi tundus Eesti merepiiri nihutamise idee eesmärgiga saavutada teatavaid energeetilisi eesmärke (eeskätt shantazheeriva gaasitoru ehitamise edasilükkamist Läänemeres, millest olid huvitatud Venemaa ja Saksamaa) kerge sonimisena. Täna on eesmärk saavutatud: vanal viisil ja meie seljataga toru ei tule. Aga selleks oli vaja peaministri uksenäitamist Schröderile, Paeti avaldust võimalusest ühepoolselt ümber kujundada Soome lahes kulgevad piirid, selleks oli vaja ka Pronksiööl ilmutatud poliitilist selgust, et saavutada tänane võit. Lühidalt: Eesti energeetiline eripära ja seos Euroopaga on näidatud, tunnustatud ja edaspidist arutelu väärivaks tunnistatud. Omaltpoolt on Eesti näidanud, et ta ei aja oma kitsast kolka-, vaid Euroopa asja. Mida siis veel, taevas hoidku?
Muide, pea- javälisministril oli arvatavasti kaasas mingisugune Euroopa Asjade Komisjoni mandaat ja tema küsimus peaks olema see - kas see täideti ja ega sellest üle ei mindud. Kui nii, siis pole pahandamiseks põhjust. Kui aga Reformierakond saavutas rohkem, kui komisjon lootis, siis... nojah, eks ta aja kadedaks veidi küll. Ja, ausõna, vaat' sellest saan ma aru. Eriti veel pärast seda, kui (IRL) erakonnakaaslasel (majandusminister Juhan Partsil) samadel teemadel Brüsselis kohe kunagi vedanud ei ole.

Urrraaa! Muameeste võit!

2008-03-03T11:26:00.003+02:00

Võib kergendatult hingata. Venemaa valimised õnnestusid ja läksid Eestile nii edukalt, kui seal minna andis. Muide... riski element oli siiski olemas: 2/3 häältest antuna valitseva partei I sekretäri poolt - niisuguse tulemuse eest poleks ei Stalini ega vist pehmekäelise Brezhnevigi ajal valimiskomisjoni esimehe peale otsusepaberitki raiskama hakatud: kuul pähe või Siber (25+5). Nii et ega see võit Medvedjeveil just lauskindel ja ülitugev kah ei olnud.
Ja just siit hakab tasakesi punuma nende valimiste tegelikult ainus inimlikult põnev intriig - nagu Ostap Benderi ja Kissa Vorobjaninovi vahel: kes siis Venemaal ikkagi tegelikult nr. 1-ks saab - kas Putin endistviisi või Medvedjev. Teadmata selle koomilise eelmängu tagamaid, olen ma puht-inimlikult kindel, et Medvedjev kohe ei ole sedanägu mees, kes Putinil endast hüpiku laseb teha ja Putinil on, mida sahtli vahele lüüa: hukka-aetud Taga-Kaukaasia (mis algas ühest pisikesest sõjast Tshetsheenias), maha raisatud gaasivarud, välispoliitiliste saavutuste ümmargune null jne. Nagu öeldakse: Medvedjevil on Putinile - mida ära unustada, kui ta tahab.
Igasugune muu presidendivariant olnuks Eestile võrratult hullem. Kommunist Zjuganov pole ohtlik sellepärast, et ta on kommunist (pole kunagi olnudki!), aga sellepärast, et ta on väsinud. Proletariaadi klassivõitlusest käivad talle närvidele juba suur lärm ja sügisesed nirud miitinguilmad. Tõeline sotsiaaldemokraat hoolitseb selles positisooonis pigem oma poja käekäigu pärast Etonis, lemmiktraavli jalanihestuse kui lendlehtede sisu pärast. Zhirinovksi oli hea nagu alati... aga ka jääb selleks, mis alati ja demokraati (1,5%) on vara karta. Igatahes kogu meie sügava inimliku sümpaatia juures Venemaa demokraatide vastu, teistkorda me neid nii lühikese aja jooksul üle enam ei elaks. Efektiivselt ja korruptsioonita toimiv Venemaa on kahtlemata moraalse eksperimendina huvitav, kui majandusliku reaalpoliitika faktorina... Maailm on karm. Ja kui ka järgmise presidendi-aegu jääb Venemaa uputama oma tuuma-allveelaevu, ehitama uusi, unistama mere-alustest ei-tea-mis-torudest... siis on meil sellest riigist ja nendest inimestest kahju: kui inimestel. Aga meie ohtutunde kraad jääb tõusmata. Soovides head... ehk seda siis: et kunagi ometi tuleks Venemaale tema enese mõistmise aeg ja et tavalise venelase tavaline elatustase oleks tema töökust ja vaimu väärt.
Aga muidu, jah, nagu ütlevad meie spordikommentaatorid: meie meeskonna seegi edukas mäng lõppes viigiga: 0:0.

Dima

2008-02-26T10:49:00.002+02:00

Brezhnev-Fordi pakt - minevikuks?

2008-02-20T16:27:00.005+02:00

Kosovo vabanemine kinnitas: Euroopa piirid on hakanud voolama ja need, mis on kehtestatud kahe suure rahusüsteemiga (Westfaalia ja Nystadt'i rahud) hakkavad muutuma. N.ö sepratistlikke jutte kuuleme nüüd mitte ainult baskidelt ja flaamlastelt, vaid isegi - inglastelt, kes leiavad, et sisuliselt on nad anastatud shotlaste poolt. (Kui lugema hakata Briti kabinetiliikmete elulugusid, siis pole see väide tõest kaugel.) Enamgi veel: kui arvestada, et klassikalise Euroopa parlamentide osa väheneb ja nende võim jaguneb ikka enam omavalitsuste ja Brüsseli vahel, siis tekibki kahtlus selles, kas ja kui püsivad tänase Euroopa piirid ikkagi on. Brezhnev-Fordi pakt (nn. Helsinki kokkulepped anno 1975), milles USA ja NSVL jagasid ära omavahelised mõjusfäärid ilmselt enam ei kehti. Reaganist ja Gorbatshovist alates hakkas kujunema uus ja tõeliselt vaba riikide ühendus vanas Euroopas. Ja sellel taustal pole Zhirinovski idee teatud territooriumi, õieti - linna osa eraldamisest nn. eesti-venelastele nii jabur ühti. Mõtleme rahulikult... Kas Narva on enam Narva? Nõukogude Armee abiga seda linna enam ei ole. On monstroosne nõukogude asum, kuhu need vähesed eestlased kes sinna on elama jäänud ei kuulu ei oma vaimult ega olekult. Ja vastupidi: Nõukogude Narva diktaat avaldab paratamatult üsnagi negatiivset poliitilist mõju ümbritsevatele puhtalt Eesti aladele - Ida-Virumaale tervikuna. Ma tean, et olen veidi provokatiivne, aga siiski... Narva ülenadmine Venemaale peaks tegelikult vähendama rahvuspingeid Tallinnas (Tallinna mitte-eestlastel oleks koht, kuhu elama asuda), taastama Narva ja Jaanilinna infrastruktuurse ühtsuse ja mis puudutab Eesti sõjalist kaitsejoont piki Narva jõge, siis ega see ju muutu: Narva linn kui anklaav ei oma kaasaegses mõttes mingit sõjalis-strateegilist tähtsust. Lühidalt: ma pole kunagi arvanud Zhrinovskit idioodiks (just tema, muide, oli Pronkssõduri teisldamise aegu kaine poliitik, kes väitis, et surnute koht pole mitte trollipeatuses, vaid surnuaias) ja tema idee pole ehk teostatav, aga ta on provokatsioon selleks, et edasi mõelda. Ja sellisena - hinnatav. Eriti oludes, kus nii Eesti kui ka Euroopa Liidu välispoliitika Venemaa suhtes krigiseb, nagu õlitamata Wanderer'i jalgratas.

Unistus värvipimedast Ameerikast

2008-01-28T00:11:00.001+02:00

saab tõelisuseks. Mäletan juhust, kus pidin näo järgi ära tundma isiku, kes tuli minuga kohtuma New Yorgis. Mulle kirjeldati tema välimust, ülikonda ja isegi lipsu... ja lõpuks tundis ikkagi tema minu ära. Sest mulle oli jäetud ütlemata, et tegemist - neegriga. Ja tõepoolest: veel tänagi ei mäleta ma mõnel juhul seda, kas mu ammune kolleeg on latino, valge, mustanahaline või kaukaaslane (vene rassistide jaoks on oluline just viimase äratundmine!). Barak Obama võib teha teoks selle, mis tundunuks imena veel 5 aastat tagasi. Jätame kõrvale selle, et ta on demokraatide kandidaatidest targim ja sarmikaim, tähtis on see, et temast õhkub visiooni. Hillary on vana kooli esindaja ja küüniline, Edwards teeskleb proletaarlast ja elab kui parun (variatsioon Meie Edgarist)... ühesõnaga: on tulnud Obama aeg. Ja pangem tähele: peaaegu ainus asi, millest ta ei räägi - on rass. Seega siis: rassism, natsionalism, feminism, homoaktivism vms on nende poliitikasse-ihkajate töövahenditeks, kellel puudub poliitika jaoks olulisim: usk, mõistus ja sarm.

Vene kommuniste viimne võitlus?

2008-01-24T01:13:00.001+02:00

"Viimse võitluse maale, lahing otsustav viib..." lauldakse kommunistide hümnis. See aeg on vene kommunistidel käes. Venemaa järgmine president on teada ja ainus, mis võib kõigutada südames ebakindlat Putini-Medvedjevi süsteemi on see, kui Zjuganov loobub kandideerimast presidendiks. Tuueks ettekäändeks väite varasematest Duuma valimistest - mille tulemuste õigsust on kommunistid kogu aeg eitanud. Kui loobuksid ka Zhirinovski ja Kasjanov saaks nähtavaks nähtav: kuningas on alasti. Ja kui Putini võimuletõusu taga oli siiski mingil määral olemas rahva autroiteet läbi Jeltsini isiku, siis nüüdses võimuvahetuses ilmneks Venemaa sellisena, milline ta tagelikult on. Muide, mulle tundub, et Zjuganov pole juba ammu enam poliitiline tegija. Ja presidendivalimiste etendus mängitakse haigutava publiku ees ikkagi läbi.

AUTASUDE KAOTAMINE EV-s, Saju ootel

2007-12-12T22:18:00.000+02:00

Ordeneid küll veel ei saja, aga pilved silmapiirile juba kogunevad. Ja vaevab Kadrioru inimesi ja kollaseid ajakirjanikke aastast-aastasse korduv küsimus: kes millise auraha saab ja veelgi kaalukam probleem – kes ja millisest aurahast ilma jääb. Et autasustamise rõõm (andmise rõõm on suurem kui saamise oma, eks ju?) Presidendil liiga suur ei oleks, arutatakse täna Toompeal ka seadust selle kohta, kuidas ordeneid vääritute (?) inimeste käest hilejm ära võtta. Mis teeb autasu-andmise intellektuaalselt veelgi kaelamurdvamaks trikiks: määrates kellelegi järjekordset ordenit peab President paratamatult läbi mõtlema ka variandi: “kuidas ma selle pärast temalt kätte saan?”

Vabastamaks kõiki osapooli sellest kirjeldatud vaevast kordan täna, justament ordeniseaduse arutamise päeval, oma aastate eest “Riigikogu Teatajas” esitatud mõtet: mis oleks, kui pärast viimast autasu-sadu eelolevas veebruaris lõpetada ära mistahes tsiviilordenite andmine Eesti Vabariigis üldse?

Euroopa paljudes (ei julge väita et kõigis) keeltes tähistatakse ühe ja sama sõnaga kahte asja: nii märki rinnas (kaelas ja kaela ümber, mäletate Tshehhovi “Annat kaelas”?) kui ka kinnist ühiskondlikku organistasiooni - ordut. Eesti keeles on sõna “orden” venekeelne laen ja sellepärast ka “ordust” erinev (vene ja inglise keeles on nad üks ja seesama “orden” ja “order” mõlemad). Sellepärast kadusid mõlemad – kas osalt või täielikult – siis, kui ühiskond lõpetas ära keskaja koos selle seisuste, tsunftide ja ordudega. Muide, suur enamus noori kodanlikke riike (Cromwell’i protektoraat Inglismaal, Konvent Prantsusmaal) alustas sellest, et likvideeris mistahes ordudele vihjava autasude süsteemi üleüldse (lisaks sellele keelas EV 1920. a. Põhiseaduse par. 7 ka välismaiste ordenite vastuvõtmise EV kodanike poolt). Kuna aga revolutsioonidele järgnenud sõdades kippus sõdurite võitlustahe nigelaks jääma – taheti ju rahu, mitte sõja jätkumist! – siis just armeedes toimus teatavate autasu-süsteemide taastamine kõigepealt. Näiteks Auleegionina Prantsusmaal siis, kui Napoleonil polnud oma armeele raha maksta. Moraalse ja materiaalse stiimuli harmooniat väljendas esimeste autasude süsteem ka Puna-armees: 3. järgu autasu – 5 päeva puhkust, 2.järk – 10 päeva ja kõrgeim järk – komandöri pilt.

Riputatavate autasude taastamises pole süüdi valitsused, vaid inimesed. Sest seal kus on nõudmine (tahaks midagi rinda panna!), seal sünnib ka pakkumine. Mille riigipea vaid rahuldab, sealjuures – minimaalsete kuludega. Ka kauneim juveel-orden enam-vähem mõistlikust materjalist on täpe võrreldes näiteks asuniku-taluga. Ent kuidas sellega ka poleks, jagunevad ordenisaajad järgmistesse rühmadesse: (a) presidendi isiklikud teenistujad (autojuht, sekretär, kantselei; Kissa Vorbjaninov ju lubas oma kojamehele: “Tihhon, arvesta, et medal on sul juba taskus!”); (b) juhuslikud inimesed (USA President Ford); (c) üksikuid teeneid osutanud inimesed; (d) rahva poolt tunnustatud ja Eesti Vabariigile olulisi teeneid osutanud isikud. Väidan, et kategooriad (a), (b) ja (c) ei lõpe iial, kuid kui üksikud erandid maha arvata, siis võiksid nad elada ka autasuta. Kategooria (d) puudutab suuresti taasvabanemise aja rahvajuhte ja ma arvan, et 20 aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et igatühte kuni viimseni neist väärikaist ka väärikalt ära märkida. (13 aasta jooksul 5304 inimesele antud 15782 ordenit-medalit, seega 2,975 ordenit nina peale.)

Kuna oleme saanud selleks, mida President Ilves kunagi ennustas – normaalseks ja igavaks Põhjamaaks, siis meie elus lihtsalt ei saa sündida midagi nii suurt ja kangelaslikku, et see vääriks riiklikku ordenilist autasu. Siit tuleneb see, kellele autasude andmine peaks alles jääma: (a) sõjaväelased, kus ordenid ja lindid kuuluvad nii edutamissüsteemi kui ka vormi juurde (vt. tänapäeva kasakaid Venemaal!); (b) diplomaadid (mingi lint ja suur asi rinnus teeb igava fraki huvitavamaks ja üleüldse on see rahvusvaheline komme); (c) üksikindiviidid, kes on korda saatnud tõesti mingi kangelasteo (s.h. ka pääste- ja kiirbabitöötajad), kes on päästnud inimelu, vara, väärtusi, riskides oma eluga.

P:S: Tagamaks ülemineku sujuvust uute ordeniteta ühiskonnale võiks kaaluda (õigustatud ootuse põhimõtte alusel) võimalust anda kõigile, kes veel soovivad, kolmekuuline tähtaeg avalduse esitamiseks ordeni saamiseks. Selle tarvis võiks välja mõelda erirodeni (“Kodaniku-julgus”, 5 klassi.). Ja siis juba – vsjo. Autasustatutele rõõmuks nimetan, et uute ordenite valingu peatamine vaid tõstab ennemalt välja antud autasude väärtust..

TURUVABADUS, HARIDUS

2007-11-13T14:10:00.000+02:00

Kõrgkooli-teadus ja matusebüroo

Arvan, et Eesti kõrgharidus jõudis tänase kriisi eelsesse seisundisse siis, kui riiklikud (ehk nn. avalik-õiguslikud) ülikoolid orienteerusid kas vabatahlikult või riikliku sunni tõttu eeskätt kahele tegevusvaldkonnale. Nendeks said (a) kinnisvara-arendus; (b) muutuvkapitalist finantskasumi teenimine. Seejuures jaguneb tegevus (b) omakorda kaheks: (b-1) rahasissepumpamine läbi õppemaksude (mida riigi-ülikoolid teevad kordades rohkem kui kogu Eesti eraharidus kokku); (b-2) omavaheline teadusfondi rahade rist-kinkimine (“käsi peseb… selga”). Nagu näete, on riiklike ülikoolide oletatav põhitegevus: inimeste õpetamine, sellest napist loetelust väljas.

Ja ta oleks väljas ka palju pikemast nimekirjast ja seda väga lihtsalt põhjusel: hariduse (s.h. kõrghariduse) üleviimine massilise tootmise tasemele, ei saa omada väljundina haritud inimest. Tänased sadade tudengitega akadeemilised auditooriumid ei võimalda rahulikku, akadeemiliselt pädevat keskkonda ja küllap oleks otstarbekamgi selliste voorude asendamine DVD- esitatavate kursustega – kusjuures mitte tingimata koduvillases, vaid parem – maailmatasemelises esituses. Kõrghariduse ja eriti veel – esmase teadusõppe, s.t. doktorantuuri esitamine pop-kultuurist rajatud tingimustes ja meetoditega – viib selle hariduse paratamatult – pop-kultuuri tasemele. Ainult selle vahega, et Back Street Boys’ide räpp on kunstliselt väärtuslikum, kui enamus laiadele massidele esitatavatest materjalide-tehnoloogia või pato-anatoomia kursustest teaduslikus mõttes.

Professori poolt õpetatava aine üks tunnusjooni – professor peab aines kasutama teaduse kui mitte lausa uusimaid, siis vähemalt üsna uusi saavutusi – lakkab massilise ja raskelt rahalise hariduse tingimustes olemast. Seejuures rõhutagem aususe nimel: raha raha pärast, see omatmoodi finanstline l*art pour l’art iseloomustab eeskätt riiklikku haridust. Samas kui erakõrgkoolid on sunnitud piirduma vaid selle erafinantseerimisega, mis tagab neile lihtsalt elementaarse äraelamise. Millel, muide, ei puudu oma raudne eelis: kui võtta näiteks omamaine majandusteadus, siis areneb see tänu akadeemilisele vabadusele just Tallinnna erakoolides ja mitte üks raas – Tartus.

Teaduslikkusel baseeruv teaduslik algharidus on – tahad seda või ei – intiimselt omandatav kvalifikatsioon. Konservatooriumi klaveriklassides ei kohta me ühes ruumis sadat klaverit nende taga harjutavate üliõpilastega ja nende vahel hullumise äärepeal patseereivat õppejõudu… Olgu siinkohalt toodud näide teisest ääärmusest. Tartu Ülikooli võib olla et kõigi aegade kõige kuulsam raamat on Juri Lotmani “Loengud strukturaalsest poettikast”. Millalgi ma küsisin Lotmani õpilaselt: kas see lihtsalt oli raamatu pealkiri, või oli selle taga ka tõepoolest mingi loengukursus. Professor Igor Chernovi vastus oli: jah, olid loengud. Lotman luges neid ühele õpilasele – Chernovile. Kes tuli auditooriumisse kolm minutit varem, istus üliõpilase kohale ja kella helisedes saabus professor, kes ronis poodiumile, lektori kantslisse (tollases auditooriumis nr 102).

Tänane massikooli(või –u)tamine on ühiskondlikult paratamatu. Nagu omal ajal NSV Liidus heisatud loosung üleüldisest ja kohustuslikust keskharidusest. Tänase tasemelangetamise tingimustes massihariduse kasuks kujutab bakalaureuse-kraad endast midagi lõpetamata kesk- ja magistrikraad: peaaegu lõpetatud kõrgharidust. Kaasaegne doktorikraad on ca 2/3 omaaegsest kandidaadikraadist ja nagu selgus ameeriklaste poolt Venemaal läbiviidud uurimusest (kus teadus-ettevalmistuse süsteem pole muutunud), ei suuda enamus teaduskandidaate nende erialal omal ajal kirjutatud doktoritöödest isegi aru saada.

Lollusi on tehtud palju ja sageli – ilma meieta. Ainuüksi nn. Bologna süsteem võib jääda vastutavaks selle eest, et Euroopa ei suuda teaduses USA-le lähemale jõuda vaid on tänaseks maha jäänud – igaveseks.Kuid lõpetada tahtsin ma mitte sellega. On karta, et Eesti kõrgharidus (mida me selle all ka ei mõistaks) kihutatakse piitsaga uuele piinavale ringile: doktoriõppe ümberlitsenseerimisele. Erinevalt teistest valdkondadest – meditsiinist kuni santehnikani ja kellaparandusest laevavärvimiseni, tähendaks uus süsteem seda, et kooliõpetuse luba võidakse ära võtta lihtsalt suva järgi. Meenutame Friedmanni: kuna juuksurina töötamise luba annab välja teistest juuksuritest koosnev komisjon, siis võib arvata, mida see komisjon mõtleb: kas meil on veel ühte juuksurit vaja juurde või ei. Re-litsenseerimist erakoolide suhtes peavad hakkama tegema… nende riigi-eelarve najal elavad konkurendid. Vaatamata sellele, et rasvapoti manu elamine on teinud nad natuke laiskadeks ja natuke enesekindlateks.

Jääme lootma, et see akadeemilist vabadust mahasuruv süsteem ei käivitu ja et Eestis jääb alles luba mõelda akadeemiliselt ka asutustes, mis pole ilmtingimata riigi range kontrolli all ja riigi kauka teenistuses. Muide, mulle tundub, et meie riiklikul kõrghariduse atesteerimisel on võimaliku akadeemilise korruptsiooni teed veel kaua minna… kui ma mõtlen selle korruptsiooni peale, mida olen näinud USA matusteenuste äris. Kui seal läksid asjad viltu kogemata, siis Eesti teadushariduse kohta seda ei saa: nüüd koosistuv komisjon loeb selle artikli hoiatuseks ehk siiski läbi.

JELTSINI MÄLESTUS, Onu Borja

2007-10-30T01:35:00.000+02:00

Onu Borja

Teistele oli ta hiljem “härra president”, oma töökoosolekutel “Boris Nikolajevitsh” ja seljataga noorematele kolleegidele just seesama: “djadja Borja”. Muide, ega pandud pahaks sedagi, kui tema poole nõnda ka otse pöörduti.

Venemaa on jõudmas valimiste hooaega ja kuigi see tõotab tulla väga rahulik ning ettenähtavate kindlate tulemustega, siis on valimiste aeg ise selline, mis paneb meenutama samasuguseid sündmusi Venemaa (ja ka meie eneste) üürikeses iseseisvusajaloos. Seda enam, et Venemaa esimene president – suurem oma elust juba eluajal – jääb nüüd veel ka Manalast heitma varju Eesti Vabariigi ja tema loojate südametunnistuse hämaramatele nurkadele. Lennart Meril ei jätkunud inimlikku suurust ja Arnold Rüütlil inimlikku söakust selleks, et annetada tänutäheks Jeltsinile Eesti saatuse seisukohalt kõige otsustavama sammu astumise eest kasvõi… noh, “Vetelpäästja Liilia” VIII järgu medalit. Jeltsin, olles astunud Eesti vabaduse eest välja siis, kui KÕIK maailmariigid alles kõhklesid ja kahtlesid, lahkus hauda olemata kuulnud Eestilt ainsatki tänusõna, mistahes aukirjast või ordenist rääkimata. Eesti ordenite süsteemi üks koomilisemaid seiku on see, et Eesti kõrgeim mõeldav autasu – Maarjamaa Risti I klass (esimene!) on antud USA presidendile Gerald Fordile (ustavale brezhnevlasele, keda iialgi polnud presidendiks valitud ja kelle teadmine Eesti asukohast oli üsnagi ligikaudne). Noh, nagu oleks autasustamine käinud nõukogude-aegsete kvootide alusel: “3 medalit “Töövapruse eest” – meeslüpsjatele, neist ühele parteitule, kahele komsomoli liikmele, eestlasele…”. Umbes nii et – “üks Maarjamaa Rist – mõnele USA presidendile”. Või ajas medalite-andja ta segi tolle Fordiga, kes autosid teeb? Sest tema autojuht sai ju kah medali!, nagu Vorobjaninovi kojamehele Tihhonilegi lubati.)

Ometi oli 24. septembril vaid Jeltsini käes ainuisikuline otsus: kas Eesti iseseisvus saab tunnustuse või ei. Ja Jeltsin otsustas. Peaaegu üksi, sest ka teda ümbritsenud demokraadid kõhklesid (ja täie alusega!), sest selle sammu võimalik rahvalik interpretatsioon (Jeltsin jagab laiali iidseid vene maid, mis vallutatud Peeter Suure aegu!) võis ohtlikult kõigutada veel äärmiselt ebapüsivat demokraatlikku võimu.

Jeltsini ukaasi neljas punkt (esimeses oli see, et Venemaa tunnustab EV iseseisvust) oli tegelikult vaat’ et võimsamgi, kui esimene: “Kutsuda maailma üldsust üles tunnustama Eesti Vabariigi iseseisvust.”

Jeltsini allkirjata polnuks tulnud järgmisi tunnustusi üheltki superriigilt, sest augusti-putshist shokeerituina polnuks nad julgenud teha midagi, mis kõigutanuks Jelstini positsiooni ehmatusest alles toibuval Venemaal. Ajal, mil ajalugu kulges mitte sajandite, vaid tundidsega, kulus Suurbritannial Eesti tunnustamiseks veel 3 päeva, USA-l – üle nädala. (Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel asuv Soome märkas Jeltsini sõnumit alles 4 päeva hiljem!)

Aga Jeltsinis lõi välja riskialdis võrkpalli-treener (“üks pass ja suru!” – kordas ta mõnikord) ja isalik “onu Borja” ning tunnustus sai antud. Seejuures ta ütles (tsiteerime Juhan Aare filmist “Eestlased Kremlis”): “See on õiglane akt… kirjutan sellele alla väga hea meelega. Soovin teie riigile edu ja õnnitlen iseseisvuse puhul!”

Tasub meenutada eelnenudki sündmusi: sel ajal, kui 1991. aasta jaanuaris valitsesid ja veristasid Vilniust ja Riiat NSV Liidu tankid, saabus Jeltsin toetusvisiidile Tallinna, jättes siia kavandatud veretöö tulemata. Tema poolt võetud isiklik risk oli nii suur, et lennukiga Tallinna saabunud Jeltsin pidi turvateenistuste nõudel lahkuma Leningradi täiesti varjatult autoga. Mitu inimelu ta oma kangelasteoga päästis, jääb oletada.

Eesti käesolevas presidendis on nii suurust, mehisust kui ka õilsust tunnustada Eesti iseseisvuse risti-isa… kuid mida ta saab enam teha: onu Borjat ei ole…

Muidugi, ega meie edasised suhted Jelstiniga polnud alati lihtsad ja eks tal neid vigureid ka oli. Kuid oli miski, mida ta ei seadnud kahtluse alla mitte kunagi, see oli tema väikeste naabrite väärikus ja julgeolek.

Eks me ole arutanud nii ja naa: et mida tuleks teha Rahvusraamatukogu-esise väljakuga. Ehk korjame eneses kokku niipalju hingesuurust, et nüüd tagantjärelegi austada teda – onu Borjat. Korraliku ausambaga, mille pjedestaalile võiks kirjutada: “Tänulikult eesti rahvalt Eesti riigi ühele loojale.” Kogu väljakut Jeltsini väljakuks nimetada oleks liiast. Sest üks asi, mida Jeltsin ei sallinud, olid inimeste nimede järgi nimetatud tänavad Moskvas ja just nende tagasinimetamisest ta oma tööd alustaski. Kindel see, et Jeltsin seisaks parema meelega kohal, mida kutsutakse Tõnismäeks, kui omanimelisel platsil.

MEREPIIR, 1993.a.: miks kingiti Eesti merd?

2007-10-20T09:50:00.000+03:00

1993.a.: miks kingiti Eesti merd?

Kordan omaenese valimisringkonnas (Tartu- ja Jõgevamaal) öeldut: oleks ma paha inimene või keskerakondlane, siis algataksin ma Riigikogus erikomisjoni selleks, et menetleda küsimust – millistel asjaoludel ja kelle initsiatiivil loobuti 1993. aastal Eestile seaduslikult kuuluvast territoriaalmerest. Ehk: kes on juhtunus süüdi ja kelle kasuks seda tehti?

Enne kui esitan oma argumendid kolleeg Trivimi Velliste seisukoha vastu (kes ütleb, et mida vähem Eestil territoriaalmerd on, seda parem) õiendan ära ühe tema faktivea: tollasele Vene välisministrile Andrei Kozõrevile olevat Eesti jaburavõitu positsioon (järjepidevuse ja Tartu rahu lootusetu äravassimine) valmistanud miskit meelehärmi. Vaat’ see on vale. Kuna just noil aegadel viibisin Ameerika teadlasena Moskvas mitmeid kordi ja suhtlesin seltskondlikult vanade tuttavatega Jeltsini meeskonnast ja ka “shefi endaga” siis kinnitan: Eesti tollases poliitikas ei valmistanud Venemaale meelehärmi mitte miski! Eestiga jooksis nagu lepase reega ja teemad olid vene juhtpoliitikute peas kah hoopis teised… meenutagem, et ees seisis 1993. aasta oktoober, mil Venemaa President oli sunnitud sisuliselt kommunistliku parlamendi vastu kasutama relvi. Eesti välispoliitika aga oli tolleks hetkeks nii täielikult finlandiseeritud, et sellega sisuliselt Vene välisministeeriumis ei tegeldudki.

Just tollel, 1993. aastal kujundati Eesti Valitsuses ja Välisministeeriumis mõnikord veel tänagi väljalööv mentaliteet: tahe meeldida iga hinna eest ja ükskõik kellele. Mäletan ühe tollase ülikõrge Eesti riigijuhi veidi iseteadvat repliiki selle kohta, et tema esinemine olevat Jeltsinile… meeldinud! Mis mulle, tollel ajal puhtakujulisele Ameerika elanikule, tundus küllaltki kummalise iseloomuga kiitlemisena. Just nondel aastatel unustati, et välispoliitika eesmärgiks pole mitte meeldimine, vaid oma riigi huvide esindamine.

Ja me võime uhked olla selle üle, et just tugev ja julge Eesti naine, suursaadik Marina Kaljurand suutis 2007. aastaks lõpuks läbi murda sellest eidelikkusest (halvas mõttes – s.t. otsustusvõimetus kombinatsioonis argues ja edevusega), mida 90.-te aastatel Eesti diplomaatias (ja sealt kõrgemal!) Vene suhetes juurutati. Ja et meil oli minister – Urmas Paet – kelle tegudega see võit saavutati.

Tollase Eesti vene-poliitika kirjeldamiseks kasutati ebardväljendit – “Venemaa positiivne hõlmamine”, millest tänaseni on võimatu aru saada, kas tegemist on varjatud imperialistliku maaniaga või lihtsalt mõttetu sõnakombinatsiooniga…

Nüüd lühidalt ja selgelt sisust. Aastaid 1940-1991 ei tee olematuks ei juriidiliselt ega füüsiliselt. Meie omandireformiga kaasnenud ebaõiglused ja paranoiad on selle musternäide. Ja kolleeg Velliste igatsus pastelde, peerutule ja vokiratta järele on mulle hinges küll armas, aga – mis parata – ma vaatan (harva) televiisorit, sõidan bussiga ja käin (sünteetilisest) nahast kingadega.

Ja ma tean veel ühte asja: 1993. aastal lõid Mart Laar, Trivimi Velliste ja Lennart Meri – loodan, et lihtsalt tahtmatult ja Soomet pimesi kopeerides – eeldused selleks, et Soome lathe saaks tulema Putini poolt lubatud allveelaevastik, tuumarektorite katsetused, ülirasked ja –ohtlikud naftatankerid ja Schröderi gaasitoru. Meie julgeolek võiks tõesti rajaneda rahvuslikel vibuküttide malevatel ja tahutud otstega palkidest ehitatud linnustel ja see päästaks meie kaitsetahte rahvuslik-eestilise iseloomu, aga miski minus ütleb, et aastal 2007 võib sellest väheseks jääda. Ning tuuma-, IT- ja revanshitsliku Venemaa-ajastul peab Eesti merepiir kulgema seal, kus on tema õigupärane koht.

RIIGIKORD JA REILJAN, Puutumatus

2007-10-10T21:12:00.000+03:00

Saadiku-puutumatusest

Lugedes “Delfi” kommentaare minu avalduse kohta sellest, et Riigikogu saadik on puutumatu, oleks Eesti Vabariigi politseiteenistuse isa, vaimne juht ja tema kristall-selgelt puhta maine eest võitleja, omaaaegne Siseminister Kaarel Eenpalu häbist punastanud. Ja osalt just nendesamade kommenteerijate pärast. Sest meenutagem tema teost “Õiguslik riik” kuys on see niisugune juhtmõte: politseilise, mitteõiguspärase riigi olulisimaks tegutsemisriistaks on politsei surve ja kontroll vabalt valitud rahva-asemike ja kohalike omavalitsuste juhtide üle. Ning see on talutav vaid äärmuslikes, vabadust ennast ohustavates olukordades (nagu näiteks 1924. a. bolshevistlik mässukatse).

Milleks puutumatus?

1989. aastal kuulusid NSVL Ülemnõukogusse väga kuulsad prokuratuuri-uurijad Gdljan ja Ivanov, kellest üsna ruttu selgus nende eneste pool-kriminaalne minevik (Gdljan näiteks olio mal ajal saadetud Tallinnasse välja peksma akadeemik Hindilt – lugu, millest kirjutas ajakirjanikuna Siim Kallas) ja kellega kerkis kohe üles ka küsimus nende arreteerimisest (kusjuures, uskuge, oli mille eest!). Esimeste hulgas, kes olid selle vastu olid akadeemik Sahharov, inimõiguste eest võitleja Kovaljov, kõik rahvarinded jne. Miks? Sest kõik mõistsid: avades tee rahvasaadiku liiga lihtsaks mõjutamiseks (sala)politseilöiste vahenditega avatakse saadik mistahes nähtamatutele mõjutustele. Täna võib kindlalt öelda, et ainult KGB karistamatus võinuks tekitada olukorra, kus Jeltsin polnuks kunagi saanud Venemaa presidendiks… Ehk meenutate müstilist lugu “purjus”

Jeltsini jõkkekukkumisest Gorki-9-sse viivalt sillalt?

Vene-eesti-ameerika kirjanik Sergei Dovlatov paneb KGB ohvitseri suhu sõnad: “Toimik, sõbrake, pole lampassidega püksid. Toimiku õmbleb valmis ka 10 minutiga.” OK, seni on see teooria, kuid kahjuks on Eestis olemas ka politseistruktuuride poliitilise kasutamise praktika. Puht-poliitilistel ajenditel mängiti omal ajal lahti täiesti olematu 10- miljoni kadumise lugu. Ja kuigi selle peamine “figurant” Siim Kallas mõisteti õigeks 4 korda ja uuriti viimseni läbi enne tema määramist EL korruptsiooniga võitlemise kõrgeimaks ametnikuks, on endiselt inimesi, kes usuvad mitte ainult tema süüd, vaid – uskuge või ei! – aga isegi 10 miljoni kadumist!

Kes hindaks sellest afäärist riigile tekitatud kahju? Veel hullem: valitsuskriisi nimel korraldas eraturvafirma ründe kahele Riigikogu saadikule ja valitsusvahetus jäänukski olemata, kui poleks olnud vale-arvestust – rehkendati sellega, et kahte asendusliiget pole saada – üks arvati olevat Paides haige ja teine – koolitööl Ameerikas. Kuid! Rahvasaadikute peksmise ja neilt vabaduse võtmise ning lõpuks: Riigikogu töövõimetuks tegemise eest (polnud selge, milline on kvoorum – kas 99 või 101 saadikut ja seega – seadusnadlik võime oli kaheks päevaks kadunud) pole kedagi tänini karistatud…

Puutumatusel on ainult üks mõte: valitud saadik peab olema oma otsustes nii vaba, kui võimalik. Selleks esitab ta ka näiteks majanduslike huvide deklaratsiooni (et oleks näha, kus tal rahahuvid võivad mängus olla ja kus neid ei tohi olla), selleks avalikustatakse tuludeklaratsioonid, selle nimel – kurat võtaks! – töötab isegi meditsiiniajakiri “Kroonika” tirides päevavalgele saadikute oleva ja olematu eraelu.

Salapolitsei sekkumine saadiku töösse on sellistes oludes eriti ohtlik – meenutagem kasvõi 50.-te aastatel alanud õuduste perioodi USA-s (makkartism), mis jätkus FBI Hoover’i faktilise ülemvõimuga kogu USA üle.

Hästi lihtsalt

Mis või kes garanteerib, et saadik(ud), kes kutsutakse välja salapolitseisse ei hakka seejärel hääletama nii, nagu neile seal kästud on? Näiteks suurendamaks sealset niigi paratamatult salajast eelarvet? Või aidates ühe võüi teise salapolitseiniku ärimehest sõpra? Informeerima poliitilistest meeleoludest parlamendis üldse? Jne. Tunnistan ausalt: minagi kõhklesin kasvõi sedasama lugu kirjutades õige mitu head sekundit: kas jätta see kirjutamata… Otsustas see, et tänu kõigile minu elu vanadele sikksakkidele (tsiteerides ühte sõpra: “mul on, mida unustada”) pole mul täna lihtsalt enam mitte midagi, millega mind shantazheerida või hirmutada saaks. Ja järelikult pole mul vaja midagi ega kedagi karta. Aga ma tean kolleege endistest ja nüüdsetest aegadest, kes ei peaks ega tohiks elada alalise arvestusega, et mõni täiesti süütu episood nende elust võib õige nurga alla keeratuna rikkuda nende reputatsiooni… Täpselt samadel motiividel on meil kehtestatud kohtunike eluaegsus ja puutumatus.

Puutumatus pole privileeg

Seni, kuniu kestab Eesti riik, jäävad alles mingid ca 120 inimest, kelle juriidiline staatus on teiste kodanike omast erinev selleks, et nad saaksid talitada vabalt oma südametunnistuse, rahva tahte ja erakondliku ideoloogia järgi. Kui Juss, Mari ja Peeter selleks ei kõlba, olgu nendeks siis Jass, Vasja ja Musja. See, kes need 120 on, ei oma tähtsust. Aga puutumatus – omab. Ja teatud juhtudel on see isegi needus…

See on tegelikult ainuke kord, kus me Siim Kallasega tegelikult puht-poliitiliselt tülli läksime: siis, kui ta kirjutas avalduse saadikupuutumatusest loobumise kohta. Mina nimelt väitsin, et ta ei tohi sellest teha pretsedenti ja olin ka ainus hääl, mis anti Kallaselt puutumatuse äravõtmise vastu. Seletused sellele leiab Riigikogu stenogrammist… Siim aga esitas inimliku vastuväite: enam ei jõua. Lihtsalt ei jõua taluda olukorda, kus puudub võimalus end kohtu ees õigustada, esitada oma argumendid ja faktid, mis kinnitasid tema absoluutset süütust. Selles olukorras, ma arvan, et ta käitus inimesena mõistetavalt, aga saadikuna ometi valesti. Margus Hansoni õnnetu portfelliloo läbi võitis suurelt Tartu linn, aga riik – kaotas…

Ja lõpetuseks: saadikupuutumatust ei mõelnud välja Eesti, vaid Inglismaa, ca 500 aastat tagasi. Ja see demokraatia olulisim tagatis teatavate modifikatsioonidega on sealt edasi rännanud kõikidesse teistesse riikidesse, kus kehtib võimude lahususe põhimõte, mis tagab tegeliku võimu rahva poolt valitud esindajaile. Tõsi, mitte miski ei taga seda, et rahvas oskaks alati üles leida need, kes teda kõige paremini esindavad. Aga see, nagu öeldakse, on juba teine lugu.

VENE GAASISÕDA, Gaasipoliitika algus

2007-10-01T14:04:00.000+03:00

Gaasipoliitika algus – tehtud!

Alul välis- ja siis ka sisepoliitiliselt (asudes ühemõtteliselt rajama oma erakonda nõukogude-veneluse alustele) teeb Savisaar ühe suure, kuigi inimlikult mõistetava vea: ta arvab, et ta on üldiselt venelastest targem ja kavalam. Ajaloolise tõe huvides: seda arvasid ka Päts ja Vares-Barbarus, kelledest esimese elu läks, muide, paremini. Milline oli see loogika, mis töötas keskerakondliku mõttelaadi puhul nüüd?

Kui oletada, et arvestati siiski Eesti riiklike huvidega (ja mul pole alust eeldada vastupidist), siis käis see umbes nii: jättes gaasijuhtme teema õhku rippuma, s.t. mitte lubades seda kohe, vaid aja jooksul, saavutame me endale mingid kavalad tingimused ja järeleandmised Moskva poolt. Kuigi ilma keskerakonna diilitagi lubas gazprom juba hinnatõusu 55% võrra… millele küll Keskerakond lootis?

Kuid kui siiski eeldada, et ka Moskvas istuvad mõistusega inimesed, siis oli selge, et variante oli Eestil kaks: kas öelda Vene torule “jah” või “ei”. Kusjuures see, et ka Moskva peades valitseb mõnikord edust üleskeerutatud udu, ilmnes selles, et Moskvale tuli Eesti otsus – üllatusena. Gazpromi aktsionärid tulid kokku kahe päeva jooksul uue päevakorraga ja kihutasid paanikas otse Sotsisse: Putini käest nõu ja abi paluma. Mis on tegelikult hea nii Venemaale kui ka Eestile: mingist surnud seisust ja vastastikusest kavaldamisest Keskerakonna ja Putini-partei vahelise sobingu näol saadakse üle. Nagu armastas öelda Gorbatshov: protsess on käivitunud ja nagu alati: käivitamiseks polnud vaja nurgatagust sositamist ja öiseid salakohtumisi, vaid normaalset poliitikat, mida me nüüd siis alates pronkssõdurist ajanud oleme.

Mis seal pattu salata, eks me ise olnud ju kah juures, aga veduriks oli tookord just majandusminister Savisaar, kellele turtsatas pähe idee Raustee tagasi riigistada… jällegi eeldades, et küllap me Kremli mõtlejatest kõvemad rehepapid oleme. Aga, näe, ei ole… Jäänuks raudtee ameeriklastele, siis sõeluks USA suursaadik Moskvas täna Kremli vahet nagu süstik Kreenholmi kangamasinas, aga nüüd on transiidi pisike vähenemine siiski justkui Eesti riigi mure. Mida küll ei maksa paisutada: meie transiit on ikkagi majandustehingute alaosakene – isegi mitte veoteenus, vaid selle osa (umbes sama, mis stjuardessil lennukis), pealegi, nagu selgus, toimetati seda sageli mingisuguste müstiliste kokkulepete, mitte juriidiliste lepingute alusel. Raudtee tagasiriigistamisel pidi ometi niipalju venelasi tundma, et miski poliitiline jama nendega tuleb: poleks olnud Pronkssõdurit, olnuks miski muu, seda enam, et vene raudtee on tõepoolest vilets ja mis gaasi puutub (seoses toruga), siis polegi teist õieti: Venemaa saab oma maa seest kätte ca 80% gaasist, mida ta vajab ja läinud talvel anti Kaliningradi oblastile vaid 50% sellest, mida too küsis…

Kui me nüüd oma gaasipoliitikaga korralikult ei jätka, siis ähvardab meid kahe aasta pärast gaasihinna tõus, mis läheb Eesti perele otseselt täiendavalt maksma ca 10 tuhat krooni aastas, kaudsete kuludena julgelt kolm korda rohkem…

See oleks olnud Moskvale meeldimise tegelik hind. Aga olgu. Selle asemel, et vahetada kogu oma tegevus väikesteks asjadeks ja asjakesteks, peab riik mõnikord tegelema ka surrtega ja suurelt ja Reformierakond on seda aeg-ajalt ka teinud: krooni-raha sisseviimisest alates.

Mäletate, et minu vaat’ et ainuke (kaks oli veel) valimislubadus oli gaasienergeetika kordategemine? Vot nii. Algus on tehtud. Gazpromi toru läbi Eesti vete ei tule ja Gazprom rabeleb juba ringi, et mismoodi Eestiga asju ajada. Öelda “tehtud!” on veidi vara, aga seda, et juba on väga kõva tegemist… on küll!

VENE GAASISÕDA, Kes aias? (Gazprom)

2007-09-30T17:10:00.000+03:00

“Kes aias…

…kes aias? Mesilane aias. Mis nimi, mis ni-i-i-i-mi? Gazprom tema nimi.”

Eelmises artiklis sai ähmaselt öeldud, et kuigi Gazpromile kuulub ametlikult 37% Eesti Gaasist, on tegelikult tema mõju oluliselt suurem. Ja nagu sellistel juhtudel ikka, tuli Vabaduse platsil vastu paksude prillidega vana koolivend, keerutas mu mantlinööpi ja küsis: kui suur siis… Ja mis siis üle jäi, kui hakata asja lähemalt vaatama ja leidma kinnitust sellele, et Eesti Gaasi kui sisulise monopolisti hoidmine Gazpromi filiaalina mitte ainult ei ohusta Eesti julgeolekut, vaid on ka lausa vastu kõigile senikehtivatele Euroopa direktiividele, millele juhtis tähelepanu ka EL konkurentsivolinik Neelie Koers oma visiidil Tallinnasse.

Asi on tavainimesele seda hullem, et üldise (ja paratamatu) energiatõusu tingimustes on meie tõelistelt sõpradelt Gazpromis (õnneks neid siiski on! ja aitäh!) kinnitunud teade, et 2008. aastal tõuseb Gazpromi gaasi hind 320 dollarini 1000 kuupmeetri eest (meenutuseks, et ametlikus aruandes 2006. a I kvartali kohta oli see 138 ja isegi karistusalusele Gruusiale on see täna vaid 235).

Aga jah… niisiis: 37% Eesti Gaasisit on Gazpromi oma ja mõistagi tahab Gazprom lasta siit läbi ainult omaenese gaasi (blokeerides mistahes otsetarned Kesk Aasiast) ja võimalikult kõrge hinnaga, mille maksab kinni Eesti gaasi- ja muude asjade tarbija ja mille ümbrikupalgana võtab välja tütarfirma Rosukrenergo Shveitsis (osanikud härrased Dmitri Firtash ja Ivan Fursin, masin on hääletstaud 1 miljoni dollari tootmisele päevas).. Teine suurosanik E.ON-Ruhrgas vaatab asja rahulikult, sest olles Gazpromi partner Soome lahe gaasitoru teises otsas pole tal vähimatki huvi Gazpromi suhtes nina kirtsutada, seda enam, et projekti eesotsas on Ostap Benderit kääbuseks tegev “suurmeister” Gerhard Schröder. Eesti Gaasi ligi 10%-line osanik – Itera Latvija on Gazpromi tarnetest ja gaasi ladustamisest otsesõltuv. Veidi alla 18% Eesti Gaasist omav Fortum on Gazpromi puhaspartner Soome firmas Gasum OY (seal on vahekord nii: Fortumil 31%, Gazpromil – 25% ja muide, meie vana tuttav – E.ON Ruhrgas on kah kohal nagu viis-kopikat - 20%-ga.)

Kui nüüd juurde arvestada, et Eesti riigi osalus monopoolses strateegilises ettevõttes on null-koma-null, siis… tuleb natuke kananahka ihule küll ja mitte ainult lausa külmast. Kummaline tundub meie üldrahvalik haudvaikus tõusvate gaasihindade puhul, mida kergitab omatahtsi Venemaa suurim majanduslik täismonopol läbi oma oblasti-kontori Tallinnas. (Kusjuures kasvõi sümboolse vastuteenena pole Gazprom Eestile tagasi pakkunud isegi Presidendi auraha mitte, mille hr. Firtash võinuks meile Kremli käest tagasi osta oma 3-4 päeva teenistusega. Aga jah, mage nali muidugi.)

Tõsisem on muu: majanduses kehtib üks seadus – mistahes defitsiidi tingimustes, kus vabaturg ei toimi, kisub ühe kauba-artikli hinnatõus endaga kaasa ka kõikide teiste sama funktsiooni täitvate kaupade hindade taseme. Kui 20 aastat tagasi poes vorsti ei olnud, siis tema ametlik hind – ca 3 rubla – ei tähendanud midagi – kui seda üldse sai, siis ikkagi selle hinnaga, millega see, kel talle ligipääs oli, teda esimesena müüs ja teiste vahemeeste hind läks selle hinnaga kaasa.

Vorstiga täna probleeme (veel) ei ole (aga hindadega peaks siiski huvitavaid asju juhtuma hakkama, puhtalt gaasihindadega seotult peaks kulutustekoorem pere kohta tõusma ca 10 tuhat krooni aastas – kahe aasta pärast), aga energiaga – on. Õnneks aga pole need probleemid ei lahendamatud ega isegi teab-mis-keerulised.

Esimene ja kohene asi: täita täpipealt Euroopa direktiive ja lahutada gaasitootmine (Gazprom) gaasijaotusest ja – müügist (jällegi Gazprom), s.t. tänada Gazpromi kõige hea eest Eesti Gaasi minevikus ja soovida talle jätkuvat edu töös ja õnne isiklikus elus ning - Gazpromi mehed Eesti Gaasist välja, ja aktsiad – sundmüüki. Teiseks: alustada koheselt sõbralikke läbirääkimisi gaasitootvate riikidega teemal: kuidas ja kustkohast osta odavamat gaasi, saada Gazpromilt paremat hinda, kindlat transiiti (see on Venemaa kohustus WTO järgi pluss tegelikult ka Venemaa enese otsene vajadus katta oma talvevajadused suvel Lätis talletatud gaasiga) ja ülejäänu, s.h. normaalsed arved tarbijatele ja ostjatele tulevad siis vaat’ et iseenesest. Ja mis puutub meie majanduslikku julgeolekusse, siis selle kasvu ei mõõda ühegi arvega.

Lisamärkus: gaasitarned ei kao kuhugile, sest kuu aja pärast on gaasikraan jälle Eestis (nagu talviti ikka, kui gaas voolab tagurpidi – s.t. Lätist Venemaale) ja see oleneb meist, kas me Pihkvasse gaasi laseme või… laseme veidi hiljem. Vahva, kas pole?

VENE GAASISÕDA, Gaas ilma toruta

2007-09-20T11:10:00.000+03:00

Raha- ja gaasipump Toruta

Kuna “Toru” – suure algustähega – tähendab meie jaoks täna eeskätt “Nord Streami” gaasijuhet Venemaalt Saksamaale läbi sisuliste Eesti territoriaalvete, siis kasutan ma seda sõna väikese algustähega. Too Suur Toru koos vene alveelaevastiku ja ristlejatega Aegna taga on muutumas osalt luululiseks muusikaks, aga väiksemaid torusid jookseb läbi Eesti mandrimaa juba täna ja ka nendes toimub huvitavaid asju.

Ma ei ütlegi täna miskit teadmata asja, ainult vahe on selles, et nüüd on senised aimdused jõudnud trükisõnasse ja arvutite maailma ja puzzle tükid hakkavad klappima.

Niisiis. 2006. aastal tarbiti Eesti Gaasi aasta-aruande kohaselt maagaasi Eestis kokku: 1 miljard kuupmeetrit. Samas eksportis Gazprom Eesti Gaasile vaid 0,7 miljardit… seega on 0,3 miljardit kusagile kadunud. Seda olukorras, kus peale Gazpromi mitte keegi gaasi Venemaalt välja viia – ei tohi.

Seega on olemas firma X, kes saab Venemaa gaasi ja kes ei ole Eesti Gaas. Ärme oleme armukadedad. Kuid loo teeb pikantseks see, et kui Eesti Gaasile oli Gazpromi hind – 138 USD 1000 kuupmeetri eest (hilisematele võrdlusandmetele ei pääse veel ligi) siis Eestis asuvale mõneti-Eesti firmale N oli hinnaks 89 USD. Lähemalt kaedes on odava gaasi saajateks kombinatsioon firmadest N ja Gazpromi tütarfirmast Rosukrenergo.(mis justkui peaks tegelema Vene-Ukraina erihindadega ja mis ise asub kahe-mehe-osaühinguna Shveitsis). Seega sai Eesti Gaas oma toote 55% kõrgema hinnaga ja müüs siis ka edasi – vastavalt kallimalt. Vahendustasu oleks lisaks Shveitsi panga-arvetele mõttekas anda ka Itera Latvijale (10%-line osanik) näiteks toetuse eest Eesti Gaasis… on ju?

Milline oleks antud oludes – Gazprom müüb teatud firma kaudu gaasi oluliselt odavamalt kui Eesti Gaasile otse - Eesti Gaasi loogiline käitumine? Osta gaasi kokku suvel odavate saajate (s.t. kasvõi N ja Rosuksenergo käest, aga veel parem otse Aasiast), kelle hinnad on eriti suve ajal madalad ja kasutada talvel suurenenud gaasitarbimise tingimustes suvel kogutud odava gaasi varusid. Hoidla ju siinsamas: Inchukalnises (Läti), kus seda hoitakse ju niikuinii ja varusid jätkuks kõigile.

Kuid ka tehes näilikult kahjulikku diili: jätta odav gaas ostamata ja osta teda nii kallilt kui hetkel saab, käitub Eesti Gaas tegelikult äriliselt ainuõigesti ja targalt. Nimelt: kuna ametlikult kuulub 37% Eesti Gaasist Gazpromile ja kaude oluliselt rohkemgi (Eesti Gaasi teine kolmandikuline suurosanik – E.ON Ruhrgas on Gazpromi partner “Nord Stream’i” projektis), siis ostab Gazprom omaenese gaasi läbi Eesti Gaasi mistahes hinnaga, kusjuures hinnavahe muutub puhtaks sularahaks Shveitsis, Rosukrenergos (kes kirjade järgi on investeerimisfirma, aga maksis 2005.a. 755 miljonist USD-st 735 välja – dividendidena!).

Kas kellelelgi pole pähe tulnud küsimus: kui nelja-kuu-vanuste “sanktsioonidena” hakati Venemaa raudteel vahetama mädanenud liipreid pooolmädanenute vastu ja Baltmani ülikondade diskrediteerimiseks lasti käiku Stalini-aegse plakatikunsti parimad shedöövrid, siis miks jäi gaasihind tõstmata (see tõuseb muidugi, aga omasoodu, oktoobris)? Samal ajal kui näiteks võib-olla et isegi natuke vähem pahandust teinud Gruusiale kehtestati hinnaks 235 USD? Siin on muide äri hoopis kuldne: Gruusiasse tuleb gaas Turkmeeniast ja see ostetakse piirilit hinnaga 100 USD, transpordikulu – ca 30 USD, seega: 1000 kuupmeetri pealt 135 USD puhas vahekasu Gazpromile! Niipalju siis poliitikast… Eesti gaasihind jäeti rahule mitte suurest armastusest, vaid kavalast arvestusest: sularahapumba häirimine poliitiliselt pingelisel ajal võinuks masina töö seisma panna. (Ansip juba lõi ukse Schröderi nina ees kinni, mis siis, kui kogu N-i ja Eesti Gaasi masin oleks kinni kiilunud? Torulukksepa vana tõde: ära näpi toru, mis ei leki. Lekke koha parandad ära, hakkab tilkuma mujalt.) Aga sellest, kuidas Gazpromilt eesti torud kätte saab, räägime hiljem eraldi.

Fakt on see, et seni, kuni Eesti Gaas jääb Gazpromile, mingit odavat gaasi ta otsima ei hakka. Kuid Euroopas kehtib nn. Gaasidirektiiv 55/2003, mis otseselt keelab gaasitootmise, jaotuse ja müümise ühtedest kätest. Tulemas on uus ja karmim samasisuline document (nn. pakett-III). Juunikuus käis Eestis EL konkurentsivolinik Neelie Koers, kes ütles lausa: Gazpromi osalus Eesti Gaasis on vastuolus demokraatliku vabaturu põhimõtetega ja kuulub lõpetamisele. Seni on nii, et Eesti territooriumil vahendatavat hinnavahet näeme me oma igakuistel arvetel ja tegelikult ka Eesti kaupade hinnasiltidel.

… Aga väljas algab juba külm, tuuline, pime ja kõle sügis.

P.S. Ajalehe “Kommersant” andmetel tõuseb gaasi praegune hind – 190 USD järgmisel aastal 320-le.

RIIGIKORD, Käepikendustest

2007-09-10T11:25:00.000+03:00

Kõikide demokraatlike riikide presidentidel on olnud oma parlamentidele ühesugune etteheide: parlamentides käib üks “lehmakauplemine” (vapside väljend 30.-tel aastatel) ja selle asemel, et ajada ühtset poliitikat, käib üks omavaheline kemplemine. Isegi USA President, kes kardab Kongressi nagu tuld, vihjas oma viimases aastakõnes millelegi sellisele. Muidugi, nii hullusti kui Meri pole Riigikogu keegi veel sarjanud: nelja võileiva, paari pitsi viina ja iagavanäolise tantsimise võimaluse eest. Mäletan, et kui President Mihhail Gorbatshov kutsus NSVL demokraatlikult valitud Ülemnõukogu “tööle hakkama ja liigne jutupuhumine lõpetada”, kviteeris Hardo Aasmäe palvega näidata kätte tellisehunnik, mida parlament tassida- ja labidad, millega kusagile kraavi visata saaks.

Muidugi on parlamendis palju arvamusi ja ka krõbedaid vaidlemisi, aga isegi kõigest 100 inimese puhul on ühtse seisukoha väljatöötamine ikkagi inimlikult, poliitiliselt ja isegi sotsiaalpsühholoogiliselt väga raske.

Muidugi on ainuisikulisel presidendil lihtsam ühte joont jälgida, kuigi ega ka see kaugeltki alati välja ei tule. Lennart Meri oli kaitseväe juht, aga kui juhtus Kurkse tragöödia, hakkas vastutama (uskumatu, tagantjärele!) – kaitseminister. Arnold Rüütel pidi nagu seisma maarahva huvide eest, ent läks seaduse piirimaile kutsudes rahvast hääletama EL astumise (s.t. Eesti-vastase) põllumajanduspoliitika poolt. Konstantin Päts pühendas 20 aastat sellele, et valmistada Eesti kaitseväge rünnakuks ainsa vaenlase – Venemaa poolt. Tasus aga vaid tulla sellesuunalisel vihjel, kui tuli ainus käsk: täägid maasse! Tulemusena kaotas Eesti ca 4 korda rohkem inimesi kui sõjas NSV Liiduga oleks võinud minna…

Kui rääkida valitsuse ja parlamendivahelistest käepikendustest, siis vastavalt põhiseadusele toimib see täpselt vastupidi: valitsus on ja peab olema parlamendi käepikendus ja on seda isegi sel määral, et poliitikaelu algavad “rohelised” kippusid suvel ja nüüd jälle parlamendiga valitsuse tööd hoopis ise ära teha. Muidugi on valitsus ja valitsev koalitsioon omatmoodi tandem: parlament ütleb, mida teha ja valitsuses töötavad nii tublimad parlamendisaadikud kui ka ametnikud, kes enam-vähem teavad, kuidas seda miskit teha. Ja, muide, seniajani, kuni pole tegemist olnud laus-põhiseadusrikkumisega (“roheliste” ideed määrata tähtaegu) või aktsioonidega, milledest õhkub võõrriigi külma hingust (Keskerakonna mobilisatsioon Pronkssõduri aegu pluss ähvardus korraldada rahvarahutused EV Presdidendi valimiste ajaks) on valitsus, aga ka parlament opositsiooni häält ka kuulda võtnud seal, kus see hääl mõistlik on olnud.

Mis seal rääkidagi – president peab olema rahva tavamõistuse hääl ja parlamendimeeskonna soojendusbänd või cheer-leader. Sest see lihtne, intelligentne ja arukas jutt peab Toompeal aeg-ajalt kõlama ja kui piiratud ka poleks EV Presidendi põhiseaduslik võim, on tema moraalne autoriteet pretsedenditu. Ja olleks põhimõtteliselt juba 10 aastat presidendi-institutsiooni vastu, ei tahaks ma selle kadumist psühhholoogiliselt… kuidagi kõhedavõitu tunne on ikkagi teadmisega, et riigis, seal “üleval”, “Toompeast edasi” enam kedagi ei ole… Aga noh, igas venelases on natuke valgustatud monarhisti ja pool-venelases – siis vastavalt: pool.

Kuid kevadel ilmnes üks väga ohtlik tendents: parlamenditöö loomulikest komplikatsioonidest said üleöö meediaskandaalide objektid (näiteks: täidesaatva võimu kontroll parlamendi üle, nn. tshekkide lugu; tehnilise personali suurendamise vajadus jne.) Tulemuseks oli see, et niigi äreaetele aegadele järgnenud meediakäras kadus ära Eesti suveräniteedi keskküsimus (mis ehk millalgi tuleb tagasi): Eesti merepiiride taastamise teema. Eesti energeetilise julgeoleku teema (aga tõsiselt, mitte paari loosungiga, nagu suvel üritati). Ja mõned veel.

Ajaloos on nii olnud: vabariigi ja demokraatia vastased on alul õõnestanud rahva poolt valitud institutsioone ja siis on nende asemel võimule tulnud hoopis midagi muud…

Meil nii ei lähe. Ja anna andeks, kallis rahvas, Toompeal oli seni veel kerge eelsoojendus ja tõeliseks vaidluseks veel alles läheb… Eelarve-ööd on alles tulekul. Selle nimel, et Eestil paremini läheks. Ja kuna vastasleerid on tänaseks muutunud teravamateks, siis…

EUROOPA LIIT, Venemaa ja Eesti

2007-07-18T21:27:00.000+03:00

No jälle Dè Jàvu

Eesti keeles: “kaua voib” voi “juba jalle”. Prantsusmaa uue administratsiooni esimesed Eestit puudutavad sammud viivad meid tagasi 1920.-tesse aastatesse, mil Harju- ja mitmedki teised pangad ning riigijuhid tegutsesid selleks, et rahastada Lenini kapitalistliku sobra Armand Hammeri tehinguid Venemaa nafta ja Ermitaazhi kunstivaartuste (nende hulgas peaaegu taiskomplekt Faberge’d!) valjaveol. Nondest aegadest on mida oppida ja midagi sarnast tahab korrata tana Christophe de Margerie, Prantsusmaa surima bensiinikartelli Total omanik.

Olulisim oppetund oleks ehk see: suured majandusdiilid Venemaal on kindlad tulema alles siis, kui on tagatud nende tasumine teatavate poliitiliste teenetega. Nii ka antud juhul: Total’i osaluse (25%, paberite jargi) Venemaa uue naftamaardla evitamisel tingimuseks oli poliitilise koostoo-lepe isiklikult Vladimir Putini ja Nicolas Sarkozy vahel. Viimased kinnitused ja tapsustused tehti veel 12. juuli telefonikones.

Voib olla selles ongi molema poole – Venemaa ja Euroopa Liidu vastastikune hada ja viletsus – Venemaa puuab kull raakida, kuid teda ei kuulata… Sellel taustal tundub Putin mulle monikord – puhtinimlikult votes – seikspiirilikus moodus traagilise inimesena: tema vaga selged sonumid suubuvad Euroopa korbe-vaikusesse… Asjasel kohtumisel USA presidendiga utles Putin nii selgelt kui voimalik: Euroopa riigid, mis ei aja Venemaale sobivat poliitikat, saavad tundma halbu majanduslikke tagajargi. Sellest vaitest tulenes loogiliselt vaid uks kaitumismall Euroopa Liidule: mistahes sumboolsegi sammu astumine majandusliku uhtsuse demonstreerimiseks. See samm muutus seda tungivamaks, et taiesti aimamatult (noh, politoloogid – kus te nuud siis olite?) valjus Venemaa tavarelvastusi Euroopas piiravast leppest… Samm astutigi, aga tapselt vastupidises, Euroopa potentsiaalset energeetilist koostood eiravas suunas.

Andkem nuud au ja moongem nende riigimehe-tarkust, kes seda vaarivad: uus Prantsusmaa president osutus ainsaks, kes toimuvat moistis – Sarkozy, kes oli olnud vastu vanale labikukkunud Euroopa Liidu pohiseadusleppele ja propageeris uut, saavutas selle, et viimasest heideti valja viited vabale konkurentsile ja seega jaeti kontrolli alt valja riiklikke energiakontserne ohjavad klauslid.

Szarkozy’l on oigus: olukorras, kus Gazprom jab killustatud Euroopale vastandatud monopoliks, kus saksa ja vene energiakontsernid arendavad omavahelist Euroopa-valist kahekesi-koostood, kus Gazpromil onnestub saavutada erikokkuleppeid Ungaris ja vist ka Latis, uhesonaga – olukorras, kus Euroopa olulisim uhtsuse komponent – energiapoliitika – laguneb enne kui see valmiski on saanud, tuleb igamehel siesta omaenese huvide eest ja erinevalt paljudest teistest Sarkozy mitte ainult ei kuule Putinit, vaid ka kuulab… Uhesonaga, kui energia-poliitika juba variseb, siis oleks tark nendest varemetest midagi siiski omale saada – kes esimesena jaol on, saab laguneva maja aknaraamid, kraanikausid, lulitid, viimasele jagub vaid mordiseguseid telliseid, kui neidki…

Kremlist on tulnud vaga selge signal: need, kes kaituvad hasti, lulitatakse Venemaa gaasihangete 5-aastaku plaani, kes ei – suudistagu iseennast. Aasta eest utles Putin nii selgelt kui suutis: gaasi tuleb muua ilma turujoudude mojuta planeeritavate hindadega, mis on vastuvoetavad nii muujale kui ka ostjale (kuid mitte tarbijale, issand hoidku!), kusjuures igasse ostjasse (EL liikmesriiki) tuleb suhtuda isemoodi – vastavalt oludele. Euroopa Liidul on nuud omakorda valida: kas minna vabaturu teed ja uhineda uhtses liberaalses ja tarbijasobralikus energiapoliitikas voi votta omaks Putini tsentraliseeritud energeetilise plaanimajanduse idee, milles Eesti osa saab olema… igatahes kaugelt vaiksem ENSV omast NSV Liidus.

Utlen esimest korda valja motte, mida saan kordama eelolevatel aastatel ikka ja jalle: millalgi sai vana ja hea Uhisturu aluseks Euroopa soe- ja teraseuhendus, millest kasvas valja EL selle sona heas tahenduses. Ehk saaks uuenenud ja kaasaegse EL aluseks ule-euroopaline uhtne energiapoliitika? Sest seniajani, kuni seda pole, on raske raakida ka muust Euroopa uhtsest poliitikast, kuna olulisimas strateegilises valdkonnas jaab igauks endiselt ajama Putini palvel omenese rahvuslikke eriasju. Suure ja Vaikese Peetri jagamise loos, arvan ma, ei ole meie teps mitte suured. Seega on meie huvi: Euroopa Liit, mis saab alguse energiapoliitikast ja ulejaanutega - jatkab.